Insta-guru eneseabi
Mulle meeldib lugeda, mida instapiltide alla kirjutatakse. Ja põnev on seejärel uurida samal pildil või kontol märgitud kasutajaid. Otsid kena pildi, loed, vajutad kasutajaviitele, kordad. Huvitavatesse kohtadesse jõuab. Digikondadesse, mida varem pole taibanud otsidagi. Sellist safarit harrastades joonistuvad lõpuks üsna põnevad mustrid, stereotüübid, trendid. Viimaste nädalatega olen leidnud oma uued lemmikud - eneseabi, aeglase elustiili gurud.
Välimääraja
Tihti on tegu spetsialistidega, kes veel eile millegi täiesti muuga tegelesid. Või enamasti tegelevad siiani, aga stilistikapildi alla lisavad kirjandeid enesearmastusest, tasakaalust, naturaalselt ravitsemisest ja oma tunnete eest vastutamisest. Kõneviis kindel, konkreetne, tungivalt soovituslik, isegi deterministlik. Valik lemmiksõnu ja fraase: essence, armasta ja ihka, hetk, muutused, tervislikud piirid, mina, selfworth, side iseendaga, minapilt, taastav, oma tõde, vägi, egosurm. Natuke kaugemale kerides joonistub välja korduv muster: inimene paistab heal järjel olevat (märksõnad: reisimine, kallid tooted ja brändid, Apple, Kalamaja), kuid mingil hetkel läbipõlenud. Ometigi mõjub absoluutse tõena kuulutatavate loosungite taha peituv eneseabispetsialist kurvalt. Jutt on ju ilus, julgustav, teiste ja enda abistamisele suunatud, kuid ometigi kumab läbi miskit nukrat. Loed ja noogutad, kuid kõhus surgib. Kahtlus nöörib. Nukrus, sest üldiselt kipub müüdav eneseabi olema pinnapealne ning süvendab ainult seda, mis eneseabi järgi üldse haarama paneb. Umbes sama tunne, kui teed kõik mis suudad, et oma ökoloogilist jalajälge vähendada ja ütled endale, et päästad maailma, kuid samas kuuled uudistes, et looduskatastroof ongi tegelikult normaalsus ja kliimaolukord ei parane. Seekord aga indiviidide tasemel.
Ajamanageerimine
Jagame eneseabi siinkohal laias laastus kahte - ajamanageerimine ning aeglane elustiil, hetkes olemine. Võrdlustades aja ning raha ja kurtes, et mõlemat on vähe, näeme lahendusena ajamanageerimist. Ajaplaneerimise ja neoliberalismi suurimad heeraldid on productivity-brod, kel tundub iga minut Exceli tabelis arvel olevat. Läbiv teema on 9-17 vahemikus oma aja müümise asemel iseenda boss olemine ja passiivsete sissetulekute genereerimine. Öeldakse, et su edu ei sõltu kellestki ega millestki muust, kui sinust endast. Igasuguseid vahvaid tööriistu, mentaliteete ja meetodeid kasutades peaksid olema oma aja kuningas. Kujutle kõike seda vaba aega, kui tööl ei peaks käima. Ometigi on kapitalismi puhul vaba aeg kentsakas nähtus. Vaba aega ei tekitata mitte see pärast, et seda nautida, vaid selleks, et see sama vaba aeg produktiivsuse nime all kapitali tootmisesse tagasi suunata. Mitte midagi tehes oled sa ju ometigi kasutu? Kui sa just midagi aktiivselt ei tarbi või müü. Hääl kuklas tuletab abivalmilt meelde, et me pole produktiivsed. Ja müümise all ei tasu mõelda vaid füüsilistele toodetele. Tänapäeval müüb paremini kommuun, side teise inimesega. Väärtus pole mitte asjas endas vaid millegi tegemises, teistega ühendumises1. Sotsiaalvõrgustikud on suurepärased näited, kuidas kuuluvustunnet müüa. Vahele pitkitakse vanamoeliste toodete reklaame ning julgustatakse ennast kui brändi reklaamima.
Samuti on enda-elu-meistriks olemine individualismi musternäide - teised pole enam mitte sõbrad ning ei moodusta kommuune, vaid konkurents. Kirjutasin individualismist, produktiivsusest ja üksteise toodetena nägemisest ka siin. Seega ise edukas olemise jaoks peaksid sa end aina treenima, aina parem olema. Seejuures tarbima veelgi rohkem productivity-brode parseldatud nõuandeid, raamatuid, videoid. Ühtlasi ei arvesta säärane eneseabi, et kõigil pole võimalust oma aja üle ise otsustada. Näiteks soovitas Kate Northrup oma raamatus "Do Less: A Revolutionary Approach to Time and Energy Management for Ambitious Women" oma töögraafik menstruaaltsükliga sünkida, kuid kas majapidajannal ja koristajal on see võimalus? "Ma loodan, et mu koristajal klapib tsükkel minu majas töötamisega ja ta pole puhkuse faasis". Mugavalt unustatakse ära füüsiliste puuete või sotsiaalsete pragude vahele kukkunud inimesed. Oluline on, et sa mängiks oma kaarte õigesti, aga kes, kus ja mis kaardid sulle jagas, pole oluline. Tekib ka küsimus, et kes siis madalapalgalised tööd ära teeb? Vahet pole, aga peaasi et mitte sa ise2.
Läbipõlemine
Kuulsime ja õppisime: oluline on olemasolevast viimast võtta, kuna kaardijagaja on segane süsteem, mis tundub kui lahutamatu ning alternatiivideta maailma osa, kus inimesel puudub väliste tegurite üle igasugune võim. Ja seega üritame kontrollida enda juures kõike muud, mida aga saame, näiteks oma keha. Aeg on müüdav ja vahetatav abstraktne tükk, mitte miski mis oleks justkui osa meie maailmast. Ka inimväärtus on selle ajaga seotud. Inimesed tegelikult ju tajuvad, et äkki aeg polegi sama mis raha3. Aimatakse, et elul on midagi enamat pakkuda kui lõputu kasumijaht4. Tahaks rohkem vaba aega mitte selleks, et edasi eksisteerida nagu me oleme, vaid et unistada, teha ja olla uutmoodi, sest säärase võimaluse puhul pürgime tõenäoliselt millegi muu kui olemasoleva poole. Igapäevaste tegevuste, meie aja tõeliste ülemuste, nagu tööpäeva, -nädala, tulemustabelite ja kulutabelite kõrval unistame teistmoodi elust väljapool praegust süsteemi. Antud kontekstis kaasneb unistamisega tihti huvitav tunnetevool, enamasti segu lootusetusest ja nukrusest. Me põleme läbi, sest
peame oma aega müüma, et elus püsida;
peame valima kahest kurjast väiksema;
peame ütlema üht, samas uskudes teist;
peame end "üles töötama", samas selleks tähendusrikkad suhted tähelepanuta jätma;
peame töötama, kui taevas on punane (siinkohal viitas Jenny Odell metsatulekahjude tõttu punaseks muutunud taevale);
peame eirama paljut mida me oma südames kõige vähem eirata tahaksime5.
Läbipõlemise puhul esineb aga tihti huvitav nähtus - märgatakse ümbritsevat maailma. Tõeliselt eredalt põlenud inimene ei suuda enam oma tavapärast maailma haarata, väsinuna lööb usk senisesse toimimisse kõikuma. Seevastu hakkab meeltesse miski muu voolama: elu kogu oma ilus ja kõikide detailidega, lõpmatuseni põnev, alati muutuses. Märgatakse neoliberaalsete rütmide all looduse tempot, midagi suuremat. Idenditeet ja ego rapuvad lahti. Asjad vilguvad, säravad, vibreerivad6.
Ja nii enamik isehakanud self-help gurusid alustavadki. Seekord küll tõenäoliselt mitte productivity-brona, vaid sama mündi teisel küljel. Nähakse, et sügavamates kihtides liigub midagi ning asutakse kohe ka teisi õpetama, taipamata, et ehk pole kõik nii ilmselge. Identiteet formuleerub eneseabi ümber, tervenemisloosungid võetakse kohe varnast.
Slowness
Välimäärajas kirjeldatud grupp, keda huviga netis jälitanud olen, mahub pigem just siia kategooriasse. Näideteks on slowness, minimalism, endaga ühenduses olemine, ainult enda heaolu, puhkus, minimalism. Kuid nagu produktiivsusegagi, kipub Instagrami wellness guru reklaamima rohkem kapitalismi toodet, kui midagi elumuutvat. Jenny Odell võttis asja hästi kokku. Parafraseerin: tarbijale, lugejale antakse mõista, et hoolimata kõikidest takistustest nagu vaesus, tervis, ligipääs sotsiaaltoele, transpordivahenditele või potentsiaalsetest tekkivatest probleemidest näiteks terviserikked, ületöötamine, vaimne vaesumine, oled sina, kui indiviid, vastutav selle eest, et end paremaks, kiiremaks, efektiivsemaks inimeseks treida. Sina ise oled vastutav, et üldse midagi saavutaksid ja saavutama sa ka peaksid, sest muidu oled naabrist kehvem. Teel abistab sind self-help spetsialist, kes on süsteemis õitsele löönud ja saavutanud rohkem kui teised7. Spetsialisti definitsioon on muide "inimene naaberkülast". Tarbime sisu, mis toimib kui slowness-elustiili reklaam. Ka meie tahame slownesskommuuni kuuluda. Sisemine “tahaks-võiks” on kusjuures märksa suurem tagantsundija kui väline “peaks”. Sotsiaalmeedia suurendab võrdlusmomenti ning süvendab "mida ma võiks saavutada" tunnet, sest töö, raha, armastuse, tervise, teadmiste, stiili jne maailmas mõistame tänu neoliberalismi taustsüsteemile paigalseisu kui langemist, kaotust.8 Alles arutasime, kuidas vaba aeg paneb meid halvasti tundma, sest me pole kasulikud. Nüüd aga halvasti, kui pole piisavalt hetkes. Ja nii õpetame teistelegi, reklaamime ennast kui slownessbrändi.
Oleme praeguseks kodeeritud ise kõige eest vastutust võtma, sest selline determimistlik süüveeretamine [ääremärkus 1] on kapitalismi suurim sümptom. Muide, ka sina saad valgustatuks ja oma tunnete eest täielikult vastutavaks, kui sul pole kaasmõtlejate moodi teatud fotostuudios tehtud pilte? Ja lõpetuseks tänaks tänast sponsorit: allpool on link, kust saad täpselt samad brändirõivad mis mul seljas, sest see bränd hindab inimest. Õpime tasakaalukalt olema ja hingama, sest ega mujalt seda leiagi. Tasakaalutus, karjumine ja viha müüb. Aga kuna see teeb inimese katki, siis mõistlik oleks tarbida just seda šampooni, mis reklaami kohaselt ellu tasakaalu tagasi toob. Vastutan täielikult oma ihade eest ja astun samme, et luua selline reaalsus nagu ma ihkan. Aga ainult selline, mida sa ise personaalselt näha tahaks? Ja enda vastutusel enda parandamise tähistamiseks on siin 10 loovtööd, mida ma sulle ka müüa saan.
Tegu on muidugi jõhkra üldistusega. Kõige lihtsam, ma kujutan ette, on ise samaaegselt tõesti nii slownessi kui ka tarbimist-reklaamimist harrastada. Vahel rohkem ühte, vahel teist.
Õpetamine
Igaüks pole hea õpetaja. Häid õpetajaid liigub harva. (Ja hakkab aina vähem liikuma, sest õpetajaks õpib Eestis ainult tõeline missioonitundega hull, aga sellest millalgi hiljem.) Ometigi kukuvad paljud õpetama. Kõhutunne ütleb, et enamik põhikooli inglise keele õpetajaid on näiteks lisakursuse võtnud algklassiõpetajad. Eesti keelt õpetas meile põhikoolis keelekorrektor. Meenutagem nüüd mõnda tõeliselt head õpetajat, nõustajat, tugiisikut. Kui paljud neist käivad avalikult kuulutamas, et nad on professionaalsed ja võimsad õpetajad? Paljud neist hooplevad oma kursuste, oskuste ja teadmistega? Kui ise ühtegi sellist head õpetajat ei meenu, mõtelgem näiteks usuloost tuntud suurkujudele - paljud neist ringi jooksid ning enda võitmatust oskusest hetkes olla plärasid? Valju kisa teevad pigem sektide loojad, kes mugavalt järgijate annetuste eest püstitatud häärberis elavad. Kas egosurmast laialt ja valjult kuulutamine pole mitte toosama ego, kes tagauksest sisse lipsanud ning nüüd end kiidab? Meenub üks vahva video.
Kas seega iga valjult hüüdvat eneseabieksperti tasub kuulata? Kas peab pärast ühte läbipõlemist teadjaks ja kuulutajas hakkama?
Mul on hea meel jälgida inimesi, kes seda kõike samamoodi läbi elavad, kuid jagavad rohkem oma kogemusi ning õppetunde keeles, mis ei ole pealetükkiv või absoluutne. Kes mõistavad, et iga idee, tunne ja õppetund ei ole universaalne ning ei kuulu Instagramis jagamiseks. Kes esimese mõttesähvatuse või lisakursuse teise päeva peale end õpetajaks eti tituleeri. Kes suunavad sind õrnalt kuhu vaja, kuid ei kuuluta kõiketeadvat lahendust. Meie ümbruskond vajab tõesti teist lähenemist. Me peamegi märkama maailma meie praeguste jõustruktuuride taga, kuid mitte ise samade jõuvahekordade ohvriks langedes. Mu eesmärk pole maha teha inimesi, kes abi otsivad või seda millestki leiavad, vaid et tähelepanu juhtida suurematele probleemidele. Et kutsuta hetkes mõtisklema, kas pealtnäha suurepärane ja hea lahendus on ikkagi lahendus. Harjutus allikakriitilisuses. Kas omale slowness seinu ümber kergitades ning maailmast eraldudes suures pildis midagi üldse muutub? Peatume ehk insta-eneseabi lugedes mõtlemaks, et kas tegu äkki hoopis ise-guru müügiartikliga pole. Ega siis kõik eneseabi siis kohe paha ole. Austan näiteks mõõtmatult autorit nimega Eckhart Tolle, keda soovitas mulle fantastiline psühhiaater. Ka professionaalne abi on midagi mida kaaluda enne, kui end sotsmeediatarkadele allutada. Me lõhenemegi ja me peaksimegi end kokku lappima, kuid tasub kaaluda, kas teeme kõike ainult iseendale samas kolli edasi toites, või mõtleme ka ligimese, maakera, ühiskonna peale.
Lõpetuseks pisike katke ühest vestlusest, mida samal teemal hea sõbraga pidasin.
ja samas me oleme kõik lhtsalt väikesed inimesed kes annavad endast parima ja proovivad hakkama saada ja ausaltöeldes tahaks lihtsalt oma elu elada
tõsi. ja kahjuks ka see mis ükskord krahhini viib. See ongi see mida corpod ja kapitalism tahab et me mõtleks, et ära väsiks, et keegi ei jaksakski, et saaks karistamatult kasumit teenida. Ja seejuures nii inimesed kui planeedi lõplikult ää murda. lahendust mul ofc pole, a vinguda meeldib eksole
Järelsõna
Lugesin vahepeal mõnda eneseabiraamatut. Üks soovitas rohkem oma tööd sotsmeediasse postitada, teine teatas kuidas võimatut saavutada. Samuti lugesin Jenny Odelli raamatut Saving Time: Discovering a Life Beyond the Clock, mis mulle tõesti meeldis. Mu antud kirjatööd võib kohati (ajamanageerimine, läbipõlemine ning slowness peatükid) võtta isegi kui tolle raamatu eneseabi puudutava osa kokkuvõtet. Tegu pole kusjuures eneseabiraamatuga. Viitasin enda teada kõikjal, kus ma päris otse ta mõtteid tõlkisin. Kui midagi seekord kõnetas, tasub Odelli teosed ette võtta. Olen varasemalt ühte ta eelmist raamatut samuti peegeldanud. Vahele on pitikitud ka ilustatud väljavõtteid köetud monoloogidest, vestlustest, suvamärkmetest. Olge terved.
Too ainus ääremärkus
Ma tsiteerin siinkohal jällegi Jenny Odelli, kuid lisan ette mu enda emakeelse kokkuvõtte/tõlke. Toon allpool otse ära ka viited Odelli raamatust.
Suurkorpod, eriti energiafirmad nagu Shell ja British Petroleum kasutavad determinismi, et enda positsioon maailmas asendamatuks muuta. Nad levitavad teksti kuidas tulevikus nende pakutav on asendamatu ja muud varianti pole. Just deterministlik kõneviis on see, mis meile nende teksti tõeseks muudab, kuigi tegelikult on ka alternatiive! Ja kogu nende agenda veeretatakse nii tarbijale - meie tarbimise tõttu on tulevik nii ja naasugune, kus ilma suurfirmata keegi hakkama ei saa. Hea meenutus on siin BP reklaamkampaania, kus inimestel kästi oma ökonoomilist jalajälge mõõta, et juhtida tähelepanu eemale naftalt, mida nad lahke käega Mehhiko lahte kallasid. Nii peidetakse meie "süü" taha ära aina suurem tootmine. Tubakafirmad kasutavad sarnast lähenemist: me ainult pakume seda mida te kõik nii väga suitsetada tahate9. Ka ajamanageerimise self-help töötab samal loogikal: aeg on raha, keera oma ajast rohkem raha välja.
Shell “has a constitutive block that keeps it from being an ally in the climate fight: an inability to envision a future without Shell. The company’s overriding mission is to ensure an indefinite life for itself and its profits.”10
Since then, Shell has merged scenario planning into what is more straightforwardly PR. Having shifted from funding11 climate change–denial ads in the 1970s to “painting [themselves] green” in the 2000s, those same companies who faced down “self-defeating determinism” are selling the public their own strain of determinism. Energy companies have every incentive to make their future be the future. In a sweeping 2021 study of ExxonMobil’s climate change communications since the mid-2000s, Naomi Oreskes and Geoffrey Supran find language that portrays extraction and consumer demand as inevitable:
[A] 2008 ExxonMobil Corp advertorial states: “By 2030, global energy demand will be about 30 percent higher than it is today … oil and natural gas will be called upon to meet … the world’s energy requirements.” Another, in 2007, says that “increasing prosperity in the developing world will be the main driver of greater energy demand (and consequently rising CO2 emissions).” A 1999 Mobil advertorial is even blunter: “Growing demand will boost CO2 emissions.” In other words, they present growing energy demand as inevitable, and imply that it can only be met with fossil fuels.12
It was BP that popularized13 the notion of an individual carbon footprint, for example, by releasing a carbon footprint calculator in 2004. This was one of several ways energy companies would imply that the responsibility for solving climate change lay with the consumer.
In the meantime, energy companies’ emphasis on consumption is disingenuous. This rhetoric echoes Big Tobacco’s effort14 to portray itself as a neutral purveyor of what consumers just can’t seem to help but demand. In other words, We just sell the cigarettes; you’re the ones smoking them. A framing like this one portrays climate change as solely “our” fault, where the “our” is an aggregate of consumers who should attend to their carbon footprint calculators.
Just as the industry of individual time management resells the idea of time as money to the isolated bootstrapper, energy companies sell the idea of the carbon footprint to conceal larger and more significant avenues of change.
Puhtad pole ka muidugi muudest valdkondadest firmad. Meenub, kuidas Nestle looduslikud veeallikad kokku kuivatas ning seejärel pudelivett müüma hakkas.
Viited
Odell, Jenny. Saving Time (pp. 89-90). Random House. Kindle Edition.
Odell, Jenny. Saving Time (p. 61). Random House. Kindle Edition.
Odell, Jenny. Saving Time (p. 190). Random House. Kindle Edition.
Odell, Jenny. Saving Time (p. 218). Random House. Kindle Edition.
Odell, Jenny. Saving Time (p. 220). Random House. Kindle Edition.
Odell, Jenny. Saving Time (p. 236, 238). Random House. Kindle Edition.
Odell, Jenny. Saving Time (pp. 230-231). Random House. Kindle Edition.
Odell, Jenny. Saving Time (p. 68). Random House. Kindle Edition.
Odell, Jenny. Saving Time (p. 175). Random House. Kindle Edition.
Shell “has a constitutive block” Aronoff, Overheated, 140.
Having shifted from funding Aronoff, Overheated, 136–37; Rebecca Leber, “ExxonMobil Wants You to Feel Responsible for Climate Change so It Doesn’t Have To,” Vox, May 13, 2021, vox.com/22429551/climate-change-crisis-exxonmobil-harvard-study.
“[A] 2008 ExxonMobil Corp advertorial” Naomi Oreskes and Geoffrey Supran, “Rhetoric and Frame Analysis of ExxonMobil’s Climate Change Communications,” One Earth 4, no. 5 (May 2021): 706–8.
It was BP that popularized Rebecca Solnit, “Big Oil Coined ‘Carbon Footprints’ to Blame Us for Their Greed. Keep Them on the Hook,” The Guardian, August 23, 2021, theguardian.com/commentisfree/2021/aug/23/big-oil-coined-carbon-footprints-to-blame-us-for-their-greed-keep-them-on-the-hook.
This rhetoric echoes Big Tobacco’s effort Oreskes and Supran, “Rhetoric and Frame Analysis of ExxonMobil’s Climate Change Communications.”