Liivakastid, netipoed ja tänud
Hiljuti tekkis tunne, et on aeg oma tutvusringkonda laiendada. See omakorda tähendab võõraste inimestega suhtlemist. Hirmus! Eriti esimene kontakt. Passisin tühja vestlusakent ning avastasin end mõttelt, et mida inimesele pakkuda. Kuidas ma lähen kellegi jutule ja ütlen, et saame sõpradeks? Ma pean ju vastu pakkuma mingit väärtust. Mingit teenust. Samas vaadakem lapsi. Üks läheb teise juurde ja lihtsalt jõllitab. Esimene jõllitab vastu ja seejärel hakkavad nad koos mängima, mitte ei ütle: "Sa võiksid mind tolereerida, sest mul on äge liivakastitraktor millega sa vastutasuks mängida saad." Tundub, et kasvades unustame sellised sõnadesse seadmata teadmised, kus piisab vaid üksteisele silma vaatamisest. Inimene näeb praeguseks juba kõike hinnastatava tootena - kunsti, eluruumi, heaolu, iseennast, suhteid, sõpru, loovust. Aga ennast päriselt sellistelt mõtetelt tabamine oli kurb. Kas ma ikka tahan end esitleda kui mõnusasti hinnastatavat brändi?
Elukeskkond
Mina vähemalt tahaks alatihti reisida uhketesse vanadesse linnadesse. Tunnen end neis hästi. Näiteks London. Seal kohe on mõnus! Käänulised tänavad, segane linnaplaan. Silmapaistev arhitektuur, kaunistused, purskkaevud, pargid. Kõrvaltänavad, pubid, väljakud ja kujud. Varjualused ja pelgupaigad. Paneme aga kõrvale uued elamurajoonid ükskõik mis riigi põldudelt. Kast kastis kinni, sirged tänavad, selge ja arusaadav. Ka paljud USA suurlinnad on joonlauaga tõmmatud. Aga miks on nii, et uus linn on kõle ja puudub see miski eriline, vana samas nagu kunst? Sest nii on ratsionaalne. Nii on lihtne toota, lihtne aina teha ja teha. Miks raisata aega reljeefide ja kujukeste peale maja välisküljel? Mis see annab? Midagi, tegu on ainult kuluga, kui ekseli tabelit vaatad. Majad väljapoolt näevad harva erilised välja, sest see maksab. Maksab, sest pole standartne, erineb keskmisest, ehk pole eriti mõistlik. Meie uus linnaruum on järjekordne toode.
Tööriistad, mida me kasutame, on kergelt asendatavad. On sel suurt vahet, kui üks katki läheb, saan täpselt samasuguse (vahel ka uue ägeda funktsionaalsusega kõrgema järjekorranumbriga variandi) kohe asemele. Seetõttu suhtume oma varasse ükskõikselt. Meenutades mõnda oma ainulaadset omandit, taipame, et parandame, putitame ja kanname selle eest hoolt, sest asendust nii lihtsalt enam ei leia. Tellust mõnda ajaloodraamat vaadates õhkame: "Nii romantiline! Nii ehe!" Isegi krahvinna kamm on käsitöö, riietest rääkimata. Peegel on kunst ja tool tuntud puusepa meistritöö. Käisin hiljuti Helsingis ühes majamuuseumis, kus esitleti kohaliku jõuka pere sisustuselemente. Oleks nagu Downtown Abbey’sse jalutanud. Diivanid, istekohad, kapid. Igaüks eraldi väljapanek. Samas pole vist tänapäeval eriti ratsionaalne eritellimusel kunsti keskel elada? Mis siis, kui katki läheb, uut nii lihtsalt ei saa, ei oska keegi seda parandadagi? Lihtsam ja mõistlikum on kasutada neid samu tooteid, mida ikka. Säärane mõistlikkus on meilt röövinud sügavuse. Selle millegi, mida täpselt nimetadagi ei oska. Rahulolu? Kuuluvustunde? Ilumeele, elu enda ilu, midagi hingele? Ühes ETV saatelõigus näidati kaadreid Mart Sandri kodust, mis nägi sarnane välja nagu too muuseum. Ta ütles, et tal on seal hea olla, sest elab kunsti keskel. Meie kaasaegsed kodud pole enam nii isikupärased. Mitmel teisel on täpselt samasugused. Ka siin on põhjused samad - kunstiväärtus pole rahas kergelt mõõdetav ja ei õigusta end arvutustabelis. Meie eluruumid, asjad mida kasutame, on valdavalt tooted, nagu linnad väljaspool eluruume. Sügavuseta kraam, mida lõhkuda, asendada ja vahetada nii kuis aga jaksu. Ja elades keskkonnas, kus kõik ümbritsev on standardile vastav toode, hakkame tahestahtmata ka üksteisele ja iseendale sama mõttelaadi kohandama.
Indiviid
Kui kõik on toode, siis on ka inimene selgelt piiritletud tooteeksemplar - indiviid. Indiviidi väärtuse määravad ta tootlikkus, välimus, õnnelikkus, vaimne ja füüsiline tervis, arvamused, maailmavaated. Midagi jäi kindlasti mainimata, kuid iga välja toodud aspekt on jällegi omaette kergelt sildistatav ja mõõdetav. Tunduks ju imelik netipoes inimese all “lisa võrdlusesse” nupule vajutada, ometigi kipume nii teineteist nägema. Kõik kategooriad pannakse kõrvuti ja siis on hea vaadata, mis pahempoolsel tootel on ja mis paremapoolsel. Kui tunneme end hästi, näeme head välja ja tegeleme aktiivselt oma tervisega, oleme paremini müüdavad kui need, kes teraapias ja trennis ei käi. Kui end päris nii virkalt ei tunne, kui too endaga tegelev nägu internetis, oled massist erinev ja peaksid kindlasti rohkem tarbima, et heaolu ja sobitumise tunne tekitada. Võiks ikkagi ju olla samal järjel või paremal kui teised. Ruumi ei jää enam normist kõrvale kalduvateks edasiminekuteks, sest see valmistaks nii endale kui teistele hirmu. Selleks peaks mugavustsoonist välja astuma ja erinema. Olen kohanud ka arvamusi, mis väljapaistvaid opressoriteks nimetavad: "Ta peab end ilmselgelt ennast teistest paremaks. Mis ta ka teab, kes ta siuke üldse enda arvates on?" Selliselt moodustubki personaalne, individuaalne bränd ja hirm seda mitte omada. Ometigi on enda ja teiste ainult indiviidi, personaalse brändina nägemine mürgitav. Inimese inimesega nagu toote tootega võrdlemine võõrandab meid. Üksindus suureneb, vaimse tervise probleemid kasvavad. Aga kuna individualism on jumal, oled sina indiviidina katki ja vajad ravimit. Hea uudis, neid saab ka osta. Kui ikkagi ühiskond ütleb, et sina oled vigane indiviid, siis võiksid sa ka lahendust osta. Kusjuures üksindus võib surmav haigus olla.
Social isolation is as potent a cause of early death as smoking 15 cigarettes a day; loneliness, research suggests, is twice as deadly as obesity. Dementia, high blood pressure, alcoholism and accidents – all these, like depression, paranoia, anxiety and suicide, become more prevalent when connections are cut. We cannot cope alone.
https://www.theguardian.com/commentisfree/2014/oct/14/age-of-loneliness-killing-us
Produktiivsus
Ka produktiivsus tundub olevat popp müügiartikkel. Mitu videot nädalas suudad välja pumbata? Või mitu emaili päevas? Netiavarustes ajab üle eneseabiks maskeerunud videotest ja juttudest, et kuidas ikkagi veel produktiivsem olla. Eneseabi kohta juba mainisime, et ka see on võrdluskategooria. Lakkamatu voog videoid ja teoseid “Mitu eneseabiraamatut ma see kuu lugesin ning kuidas need oma ellu integreerin.” Produktiivsuse juurde naastes aga “Kuidas iga minut päevast kasulikuks muuta, igal hetkel väärtust luua.” Mitu uut lugu aastas treida? Kvaliteet ehk polegi nii hinnas, kui kvantiteet. Sama tundub kehtivat ka erinevate sotsmeedia algoritmide kohta. Koodi ei huvita, kas su instafotol on suur kunstiväärtus, kas see kõnetab vaatajaid, vaid see, mitu korda päevas sa postitad. Postituste järjepidevuse ja koguse põhjal otsustatakse, kas sind teistele serveerida. Ometigi tuleb loovus vaikusest ja alles pärast materjaliga töö tegemist. Duši all tulevad parimad mõtted, sest seal tekib loomulikult lihtsam keskkond, kus hetkeks mitte mõelda. Olles lasknud ajul ainest töödelda, teemat nämmutada ning probleem endale selgeks teha, sünnib vastus lõppeks vaikuses. Eeldusel, et probleem on endale varasemalt selgeks tehtud. Sellist vaikust ei tekigi, kui hetkeks aeg maha ei võta ning mõistusel puhata ei lasta. Aga sellisel vaikehetkel pole sa jällegi produktiivsus-guru väidetel üldse kasulik. Sa ei tooda väärtust!
Arvamine, arvamused, sildistamine
Mainisin indiviidi väärtuse ühe alamosana ka arvamuste ja maailmavaadete omamist. Tänapäeval pigem kiirelt ja lihtsalt kokkuvõetavad loosungid, mida endale külge kleepida. Meenutab rohkem Pokemoni kaartide kogumist - mida rohkem, seda uhkem, mida rohkematele näidata suudad, seda parem. Bränd kannatab, kui arvamust ei oma. Kuidas üldse arvamust omada saab? Isegi meie keelekasutusse on omamine sisse hiilinud. Kas kõik arvamused ja positsioonid on aga nii lihtsad kui paista võib? Kas arvestame kõiki teema külgi või pigem ainult oma mätta otsast paistvat? Juba ainuüksi suure teema paarilauseliseks taandamine suudab keerulised tunded, mõtted ja asjaolud välja juurida. Täidame oma seisukohtadega interneti tühja ja ajutu sisuga ning juhime süvenemist vajavatelt teemadelt mõtte. Marineerime tekkivas kakofoonias ja enda märkamiseks peab lihtsalt valjemini karjuma ja arvama. Lihtsalt äratuntavate hüüete järgi leiab ka mugavasti teised kaasmõtlejad, kelle seltsis siis edasi hõigelda. Kuuled, kuidas naaber hüüab, heietad ise kohe kõvemini kaasa. Internet on oma kureerimisvõimaluse tõttu suurepärane pinnas suletud ringidele, kus samade inimesteste keskel üksteise mõtteid aina kinnitada ja võimendada. Kuna me oleme üksikud, tahame kuskile kuuluda ja säärased grupid kuuluvustunnet ka pakuvad. Näiteid leiab igaüks Facebookist kodutööna ise. Pidev sildistamine, arvamine ja tähelepanu nimel lõugamine röövib meie mõtetest ja sisemusest sedasama, mida masstoodetud majad linnapildist. Üksteist sildistame täpselt samuti. Ma olen muusik. Aga IT-spetsialist lakkan olemast? Telekas on poliitik, aga hingav ja mõtlev inimene ametinimetuse taga ununeb. Vaata poes kassiirile otsa ja soovi talle siiralt head aega. See väike hetk, kus näed inimest, mitte selvekassat, kus ise skanneerima ei pea, võib mõlemale osapoolele tohutult korda minna.
Suhtlemine
Ja kui arvamused, elukeskkond ja inimesed on standardit järgivad tooted, mida vastavalt vajadusele müüa, hakkame sarnast lähenemist ka suhtlemisele rakendama. Suhtlus jääb tükiliseks ja põgusaks, nagu enamik meie tarbitavast meediastki. Asünkroonsus on esirinnas ning vestlused ei voola oma loogilist rada pidi. Mõte, päev, silm ja maailm jõuab sama mõttevahetuse jooksul ära käia kes teab kus. Selline ebaühtlane ja valdavalt kirjalik suhtlus on aga üsna tülikas ning vestlused taanduvad keerutavatest ja pikaldastest aruteludest pealiskaudseteks väärtusvahetusteks. Lähed kurdad muret, et tasuks saada "aww". Kuulad teise muret ning vastu pakud "Sa saad hakkama küll!" Nagu läheks kurva tujuga meeme vaatama. Saad laksu kätte ja liigud edasi. Harjutamine teeb meistriks, samuti ka sedamoodi lävimine. Kui suur osa suhtlusest toimib kiirkorras ja pealiskaudselt, muutub muu ebamugavaks ja keeruliseks. Kas isegi suusõnaliselt enam nii süvitsi midagi arutada suudame? Meie keelekasutuski armastab aina enam standardeid. Vaikselt kaovad erandid. Kõige lihtsam näide on -sid mitmuse lõpp - aina enam kuuleme kuidas osteti munasid ja ubasid, pühiti pisarates silmasid ja nii aina edasi. Veel mõni aasta tagasi meenuks nagu rohkem mune, ube ja silmi. Loodusfotograafid pildistasid linde, mitte lindusid. Üks reeglipärane mitmuse vorm, muu võib unustada. Sama võib täheldada ka omadussõnadega. Moekas on öelda väga-väga. Etendus oli väga-väga äge. Väga-väga kurb sari oli. Sa oled väga-väga ilus. (Oledki, kui oled juba siiamaale lugenud.) Vali üks lihtne omadussõna ja laksa väga-väga ette. Kui ikka nii eriline polnud, piirdu ühe vägaga. Väga vahva film. No ja kui ainult natuke siis saad väga üldse ära jätta. Lihtne. Ja kuna meile meeldivad asjad ning nende omamine, on meil suured tänud. Mul on iga kord kohe kolmteist tänu. Ja kui sa teavitad, et sul on suured tänud, siis parem olgu rohkem kui teisel, muidu solvutakse äkki. Aga kuidas tänu omada? Ostad poest ja jagad laiali? Me ju tunneme tänu. Me täname. Ma ei taha oma tänutunnet mitmeks tükiks jagada ja sellest loobuda. Eks siin on oma käsi ka inglise keelel, kus enimlevinud tänuavaldus on "thanks”. I thank you, thanks - kõlab nagu tänamise mitmus. Ju tal oma roll siin on. Keelesektsiooni lõpetuseks veel üks täheldus. Öeldakse, et midagi tehti kellegi poolt. Eraldatakse tegija ja tehtu. Tehtu on olulisem, tegija enam mitte nii. Suur festival korraldati vabatahtlike poolt. Laul esitati Birgiti ja Oti poolt. Ott ja Birgit ei laulnud. Vabatahtlikud ei korraldanud festivali. Kokkuvõtteks joonistuvad keeles välja sarnased mustrid nagu meie linnade ning iseendaga.
Lõpp
Mida siit kaasa võtta? Usku iseendasse. Julgust kuulata, mis me sees toimub. Lasta ajul puhata. Aga mis kõige tähtsam - julgust ja pealehakkamist teise inimesega sügava kontakti loomiseks. Julgust suhelda nii nagu seda vanasti tehti - näost näkku. Mitte peljata keerulisi tundeid, ideid. Mitte kõike sildistada vaid lasta maailmal hingata. Nautida seda ebamäärast, mis lööklausete all peitub. Tajuda end kui elu, mitte toodet. Ja vaadata oma tähtsamaile silma ning märgata, et ka seal toimub kirjeldamatult palju. Palju midagi, mida ei pea seletama, hinnastama, vahetama või müüma. Ole lihtsalt.
Järgmise korrani.
Järelsõna ja viited.
Ma pole seekord meelega süvitsi laskunud antud teemaga seotud ning samuti olulistesse aspektidesse nagu sotsiaalmeedia mõju, tähelepanuvõime kadumine, lugematus, otsus kasvatada lapsi neile kõike lubades, sest nii on lihtne, mõtlemata mida see neile elus kaasa annab. Pole ka maininud kuidas kapitalim ja neoliberalism asjaga seotud on. (Hehe, kasutasin kahte -ismi samas lauses, hästi tark tunne.) Usun, et see pole täna vajalik. Ometigi tasub edasi uurida, kui vähegi selles jutus midagi kõnetas. Ja selleks loetlen nüüd üles teemade kaupa autoreid ja teoseid, kelle ideid ma taaskasutasin. Ma olen nimelt pikemat aega oma sõnadega üles kirjutanud ideid, mida kuulen, loen ja näen. Üles kirjutanud uusi seoseid nende vahel. Tõmmanud jooni ja lisanud omi mõtteid. See postitus on kogum paljude teiste ja mu enda ideedest ja mul on üsna keeruline praeguseks vahet teha, kust üks või teine pärit. Jutt tuli ühe roduna ja ma ei kontrollinud, kas iga mõte originaalselt mulle üldse kuulus. Küll aga mäletan, kes siin loos käsitletud temaadel varasemalt kirjutasid. Äkki on kellelgi põnev ajapikku edasi lugedes täheldada, kust püstitatud ideed tulnud on ning mis kuju lõpuks mu sees võtsid. Väga professionaalne viitamine, eksole. Aga siin nad on.
Ratsionaalsuse võidukäik, linnad, igapäevased ja erilised asjad ning kunstiväärtuse kadumine, masstoodang. - Simon Sarrise terve blogi. Seda lugesin alles hiljuti. Linna ja igapäevaasjade lõigud on mul üsna otseselt refereeritud.
Attention economy, individualism, sotsmeedia kui sarnaste mõtete surnud ring, sallimatus keerulise vastu, sotsiaalmeedia üleüldiselt - Jenny Odell’i raamat “How to Do Nothing: Resisting the Attention Economy”
Kapitalism, mida see meie ajude, elude ja kogu maailmaga teeb - Mark Fisher’i raamat “Capitalist Realism: Is There No Alternative?”
Üksildus ning kuidas me keskkond üksildust soosib. Individualismi mõju keelele. Neoliberalism - George Monibot’ artiklid väljaandes The Guardian. Üksildus ja Neoliberalism
Neoliberalism teeb meist tooted - Airika Harrik väljaandes Novaator
On normaalne olla ebaproduktiivne - Mayuko video