Sina helised mu öös
Jagasin aprillis oma luuletusi. Vahepeal on mõni veel tärganud. On aeg nad jälle portsuna välja paisata.
Aegajalt naeran, kuidas vahel kipuvad kriitikud või asjaarmastajad luuletusi analüüsima, nagu teaksid täpselt, mis autori peas toimus. Meenub lausa üks põhikooli eesti keele tund, kus luulet lahkasime. “Siin refereeris ta oma lõhenenud abielu ning viitas vastamata armastusele, kui Matilde teda kindaga lõi. Fraasiga “langev lumi” tahtis ta illustreerida aja möödumist ning hetke igavikku, näidates kuidas “üksik räitsak” kaob nahal hetkega - nii ka on inimelu üürike ning hetke tähtsus on meist kadunud. Samuti kinnitab just sõnapaar “karedast veest” ta lapsepõlveraskusi, kuna teame väga hästi, et ta kodukandi jõevesi on Eesti üks karedamaid, ning mäletame, et viie aastasena kukkus ta eelmainitud jõkke, sest ei talunud kurjade vanemate lõputuid kodutöid. Asjaolu rõhutab ka ABAB riim, mis tekitab kuulajas voolamise tunnet” Siin näites oli muidugi liiga vähe keerulisi laensõnu.
Ometigi on mul aga karvane kahtlus, mis vähemalt mu enda puhul tihti kehtib. Tsiteerin sõpra: “It’s not that deep.” Ei tea ju, mida kirjanik mõtles või millest luuletus üldse räägib. Äkki talle lihtsalt meeldis langev lumi või riimus “kare vesi” hästi fraasiga “tugev käsi.“ Äkki kõlas mõni lause laululiselt.
Sul aga, kallis lugeja, on võimalus teada saada. Tule küsi, kui huvitab.
Sina helised mu öös. See jälg su valgel reiel ja sissekulund varjud seintel, sina helised mu valges öös, su kõrval uinun, käsi põsakil. Ära ärka, sosistad.
Ehk möödub seegi igav liiv ja tühi väli, kus õhus vaikib seegi heli ja uut ei julge keegi. Ehk vaikib seegi laine ja jaksu murdev last või rannal vetes loksuv mast. Ehk vaikib seegi silmvetest ulpiv viiv või lõppe pelgav piin, kui üksik embus vaid uhuks üle mu kodukaid
sumbes suvetoas unund mälestus mil kerges mälusudus punapõskeil suudlustest end vargsi hoidsin vaos unund magus mälestus sumbest suveudust õhtu varju vaibund valjust varjust ärkan, karjun vetesse vajun
vargsi heidan sulle silmi esialgu õnneks ilmsi kuid kaugel pole muugi vaev mil ükskord öösigi sind kaen eest ja tagant ja ümbert kange kael las ma kümblen häbist sõlmes häälepael hommikuks naasen ründelt kauni naise traagika jään ka seekord saagita. vargsi heidan sulle silmi salaja, unes ja ilmsi näen su pale ja homset enam pole
ihkan seda võõrast väsind matvast lõõmast ainiti veel vaatad mind ja ikkagi punetab pind kas öelda on veel miskit tõsist või huvitab sind vaid mu seelikulõhik? Kui heita üle õla kõik see soe, külmetada kuigi kaissu sulle poen, kas koduna sa loeks?
Ta tuli mulle täna tööl kallale. Tahtsin teda ihata, ööd vallata, aga ta tuli mulle tööl kallale.
Miks ma teen? Või mida? Kui surma eel on veel viimne pide vaid vaikne väike viha? Miks ma teen, või mida? Nägin unes oma külmi karmi käsi su peenel pihal kui oli veel hästi sel alalhoitud vihal kuni võtta veel viimset kästi. Miks ma teen või mida sel vaiksel vihal?
Igav liiv ja tühi meri. Ei ühtki lainet jõua vaikses vahus randa, ei ühtki värvi laeva sõua ega lenda. Kadund viimne heli, ei liivgi sooja anna. Sest iial siia randa ma sind ei või nõuda, Aleksandra.
