Enteritega lause
Sattusin mõni aeg tagasi lugema Eesti Ekspressi artiklit, kus Eik ütles, et ta ei mõista tänapäevast moodsat luulet. Tundsin, nagu oleksin lugenud omaenda vestlusajalugu, kus samuti semuga arutasime, et tänapäevane
moodne luule on lihtsalt enteritega lause
Nagu ka Eik välja tõi, tundub enim levivat sümbolite ning erilise vormita lihtsad laused, mis ei küsi lugejalt ei mõtlemist ega süvenemist, ning peidavad oma tühjuse elementaarse vabavärsi ja reavahetuste taha. Sisuks paistab sobivat iga lause, millel natukenegi sügavuse maik juures. Läägus ja leierdatus töötavad suurepäraselt:
armastus on armastamine mitte olla armastatud
Hästi sobivad ka näiteks tavaväljendite ümberpöörded Näiteks midagi sellist:
vahel on õhtu targem kui hommik
Võiks ju ära jätta terve viimase rea ning lubada lugejal mõtiskleda, et millest õhtu targem on. Võiks kasutada võrdlusi, läbi lillede öelda. Või kasvõi katsuda read riimi panna või…. Ütlesin meie eelmise vestluse käigus, et sildistamine peidab sügavuse. Kehtib ka luules. Vahel ütleb ebatäpne ja kaudne kirjeldus rohkem kui selgesõnaline lööklause. Ometigi nõuab see aega, tööd ja lugemust nii autorilt kui tarbijalt.
"Kõik tahavad mingisugust sügavust saada. Tarbida mingisugust asja, mis paneks neid tundma, et nad on sügavad ja intelligentsed inimesed," - Eik tolles artiklis.
Ja sellega meil suures joones tegu ongi - tarbimisega. Mitte lugemise, enesearenduse, silmaringi avardamisega.
Kõrvalpõige
Uudistel on internetikeskkonnas kerge muutuda pommpealkirju treivateks keskspärasusmasinateks, minetades oma vana eesmärgi rahvast harida ning juhtida. Võitlema peab hoopis klikkide ja vaatamiste üle. Kuna vali paukumine toob mõlemat, ning seeläbi ka raha, otsitakse kõikjalt, näiteks poliitspektrilt, aina enam vastaspooli nahutavaid uudiseid. Viha müüb. Uudiste puhul muidugi ehk paremini kui luule. Samas ei taheta piisavalt massist eristuda, et välja lasta põhjalikke, ehk isegi ebamugavust tekitavaid lugusid, sest artikli sisu ise võtab kõigilt aega ja vaeva. Luule jällegi takseerib, nagu eespool öeldud, sügavus- ja intelligetsustunde. Tundub nagu oleks moodne värsirida omamoodi vastukaal uudispealkirjadele - lihtlaused mis müüvad faktijanu ning negatiivsuse asemel tänu sügavus- ning intelligentsustunnetele.
Tõesti on raske
Lugesin hiljuti oma märkmikke, kus leidus ehk kümne aasta jagu sissekandeid, muuhulgas ka luuleüritusi. Tõesti on raske. Leiad kena kujundi, ei oska seda järgmisega ära siduda. Rütm on, riimi mitte. Samad sõnad lesivad erinevas järjekorras mitmel leheküljel. Vahel peidab end teiste vahele mõni uus. Algne mõte kaob, naaseb, muutub iga ümberkirjutamisega. Ometigi on see protsess luuletamise juures just kõige mõnusam. Sõnadega mängimine, nende muljumine. Tasakaalu leidmine. Ma jagan teiega neid katseid, mille üle ma tõesti uhke olen. Mul on nad Instagrammis ka üleval, kuid platform mis soosib kiirustamist ja võimalikult palju nägemist, ei tundu just see õige koht olevat. Isegi pildialbumitel on Instagram hakanud minu eest ise pilte kerima ning kiiremini, kui ma tahaks.
Suvalises järjekorras
Ma näen juba ammu ükskõiksust su väsinud näos. Mõtteis teised, armsamad kui see, mis olime meie, kahekesi meres või ahjupaistel üksteise soojas. Mõni üksik puudutus ja hellust pole neiski. Tallinn, sa oled mu vastu külm.
Voodilaua vahel kaheks kuivand ööst ja su naisekeha vahast tõusen tasa, väsind ööst. Lämbun pingest, hõljun ringi. Ma ei leia kuskilt oma tantsukingi.
Igatsen unetust su väsinud silmis ja kibedust me katkistelt huultelt. Igatsen janu ja järsku jõuetust ning olematust me palgete vahel. Igatsen ennast, sinust rasket õhku ning meite enda läppund lõhnu
tagaselja perutan valin sõnu keerutan ja keerlen kõrvus kõmu meenutad mul tulpi või võõrasema pole kindel vara tärkand vaasis närtsind silmis ujub aju muljub tujukas kuid sujuv tagaselja perutan meenutan su sõnu keerutan ja keerlen kõrvus kõmu
Kaheliti kahe vahel vahitornivahi tütre ja tütre sõbra tahtel. Kõige rohkem kardan tütre sõbra emalt jahti ja vahitornivahti. Ma katsun õrnalt vahitorni vahi tütart ja tütre sõbra südant.
Ilu, mis oli su käed mu puusal või sõrmed juuksekahus, järsu tormilaine vahus mattund ja sügaval, keerutab kaua ja kõvasti. Mina su all vaikses süvavees. Ilu mis oli hallis ehaudus, kannikeste keskel, su külmas sängis, kastemärja kiuste.
