Head isu!
Ehk üsna pikk kõne, mida gümnasistidele esitasin.
Pidin koolis muusikaproduktsiooni tunnis vabalt valitud teemal 15 minutit esinema. Juurdlesin nädal paar, et mida mul kambale andekatele ja üsna selgelt kujunenud muusikutele muusika kohta enam öelda on? Leidsin lõpuks teise tee, üldisema, midagi mis kõiki võiks aidata. Esitasin pärast katkendeid oma esinemisest kõigile, kes kuulata viitsisid. Osasid neist olen mingil kujul varemgi rääkinud palju jaksanud. Järsku kutsuti mind oma gümnaasiumisse 160. juubeli vilistlaspäevale kõnelema. Seekord oli vaja täita juba rohkem kui 45 minutit. Suunised olid lihtsad: seesama 15min kõne, aga lisaks teemasid, mis on gümnasistidele olulised või võiks neid kõnetada, maailmapilti avardada. Tulem on allpool. Ma pole kõiki fakte üle kontrollinud, vigu võib leiduda mitmeid. Eriti seda, mis aju puudutab. Lugesin sel teemal omajagu raamatuid, aga viiteid üles ei kirjutanud. Äkki mäletan midagi valesti. Aga sellegi poolest leian, et võib ehk põnev lugemine olla. Tekst on kõnekeelne, sest üritasin äge ja noortepärane olla. Kõne üle lugedes pole mul ka enam tahtmist seda kirjakeelde ümber tõlkida ja on siin üsna muutmata kujul. Mõne koma panin juurde.
Muuseas mõtlesin just Instagram story ja Snapchati formaadi kohta välja emakeelse sõna - viivulugu. Ei seondu kuidagi ülejäänud sissekandega, aga tahtsin jagada.
Kujutage ette, et olete keiser. Näiteks Rooma keiser. Istute oma uhkes saalis, mõnus Itaalia suvetuul sasib ja teie ees on üüratu pikk laud üleni head kraami täis. Kõik ulukid, linnud, loomad mis vähegi pähe tulevad, kõik taimed mida süüa tahaksid. Kõigist tehtud imelised söögid. Ila tilgub. Hammustad siit, hammustad sealt ja oh häda, kõht sai täis. Isu on otsas. Õnneks leidus sellele hädale lahendus ja toit söömata ei jäänud. Nimelt olid neil tol ajal käeulatuses hanesuled, millega hea kurku kõditada. Ja lisaks sulele asetses otse söögilaua kõrval ka paras pang, mida teener või ori tühjendas. Lasid kõik toidu ämbrisse ja head isu, sõid edasi! Ma nimelt hakkasin ükskord mõtlema, et miks eesti keeles on vaja üldse head isu soovida. Ma ei sööks kui mul isu poleks. Head isu tuleb prantsuse keelest. Bon appetit, kõlab hästi seksikalt, eksole. No ja mina oma lolli peaga kuskilt nagu mäletasin, et Prantsuse õukond, kuningakoda, ning hiljem inglased, kasutasid samamoodi hanesulgi. Ehk mäletan valesti. Igatahes, ma kujutasin ette, et Prantsuse kuningad sõid ka kõhu täis, isu sai täidetud, aga söök on võimas ja jätkub veel kauaks. Lasid mao tühjaks ja siis oligi paslik kuningale bon appetit soovida, et ta edasi saaks süüa. Aga ma eksisin. Nimelt on bon appetit ebaviisakas ja siukest asja kuningale sa ei ütle. Bon appetit on otsetõlkes mitte päris head isu, vaid pigem head seedimist. Esiteks on väga ebaviisakas õukonnas aadlike vahel kellegi seedimist kommenteerida. Sa ei maini, et jumala asemik maa peal üldse väljaheiteid toodab. Ja teiseks, sa solvad toitu ja kokka kah.
Bon appetit ütles maakas, talupoeg, pööbel siis kui kõht oli nii kohutavalt tühi, et kohe annab otsad ja ainuke söök mis leidub, on rõve ja vastik. Kujutage ette mingit halli löga mis haiseb ka. Ei taha süüa ju. Aga kui ei söö, siis viskad sussid püsti. Ja siis sooviski üks pööbel teisele bon appetit, et selle vägitükiga hakkama saaks. Isu süüa pole, aga no ma soovin sulle seda isu. Suru alla kuidagi! Ehk kui on tarvis öelda bon appetit, siis järelikult toit on saast ja kokk samuti. Minu teada Prantsuse kõrgrestoranides polegi soovitatud bon appetit üldse öelda. Sama ka Inglismaal. Inglise keel on nimelt enavähem prantsuse keele lihtsustatud variant, ometigi Inglise õukonnas sellist fraasi ei tunta. Downton Abbey seriaali etiketinõustaja ütles, et nii ebaviisakat asja ei öeldud. Inglise keeles on selle asemel näiteks "enjoy your meal".
Küll aga on üks rahvus, kellele vähemalt mingil ajaperioodil kohutavalt Prantsusmaa ja kõik Euroopaga seonduv meeldis. Teab keegi? Vene rahvus. Isegi Peterburi on ju Veneetsia ja muude Euroopa linnade järgi ehitatud. Vene keelde on prantsuse keelest nii mõnigi fraas tulnud. Õige uhke vene kunu rääkis prantsuse keelt parema meelega kui vene. Nüüd kerime mõned aastad edasi. Kujutage ette nõukogude töölist - istub põlluveerel, taamal katkine traktor. Päike lõõskab. Ühes käes on viin ja teises siuke hall rõve lobi. Aga kõht on nii karmilt tühi. Võtad julgustuseks tubli sõõmu viina ja haukad seda körti peale. Ja kamraad soovib sulle.. head isu. Täpselt samal põhjusel. Jube toit, ei tahaks süüa, isu pole, aga näed peab. Järelikult on vaja isu juurde soovida. Meile tuli fraas “head isu” vene keelest, kes selle omakorda prantsuse keelest pätsasid. Ajaga ning tõlkes on muidugi sõnapaar muutunud ja algne tähendus unustatud. Pole enam "edukat seedimist" vaid väheke viisakam “head isu”. Aga sisu on sama: soovin, et sa ei sureks nälga ja suudaks selle lobi alla pigistada. Ainult sel põhjusel on loogiline soovida midagi, mis sööma hakates niigi olemas on. Pigem on tänapäeval mureks isu kadumise mitte märkamine ning ülesöömine. Ei taha ju liigset isu soovida. Tagatipuks tundub mulle, et tegu on ühe edukaima venestamise näitega. Kohalik fraas asendati edukalt võõraga. Enne “head isu” oli Eestis väljend “jätku leiba”. Esiteks on leib ajalooliselt olnud see kõige parem toit üldse. Pereisa andis suud, kui leib maha kukkus. Ja teistele lõikas ning jagas peremees samuti ise. Leib oli ülim toit. Ja teiseks sõna "jätku". Mida see tähendab? Jätkuvust, tulevikku vaatamist, alatine, pärast seda korda ka. “Head isu” eesmärk on praegu, noh, häda pärast kõht täis saada, samas kui “jätku leiba” soovib teisele alatist küllust. Igavaseks seda kõige paremat.
Nüüd aga vahetame teemat. Mida sa ütled, kui tuppa tuled? Tere. Farmi, Alma. Saaremaa piimatööstus. Saaremaa kõrval on Muhu. Muhu on umbes sama suur kui Gaza sektor, kus parasjagu sõda käib.
Vahetame jälle teemat. Mida ütled, kui keegi sulle miskit ulatab või hästi ütleb? Mõned ütlevad tänud. Aga ma tahaks see peale vastu küsida, et mitu tänu siis? Kolm? Neli? Mitu sul neid kokku oli, kümme? Ehk kui mulle annad viis tänu, Matile ka viis ja siis lähed koju naise, lapse juurde, aga tänud on otsas... Mis siis teed, virutad neil silma siniseks sest tänu pole? Või suured tänud. Mulle annad suured, aga mäkitöötaja jaoks jäävad ainult väikesed, mis on no.. mingi 5 tänu pooliku burksi eest? Ehk me tükeldame tunnet. Tänutunnet. Me tükeldame tegevust nagu tänamine. Kui sa ütled tänud, siis ma eeldan, et sa tänad ka mind viis korda. Või kuus. Meie maailmakord on meid isegi tunded tükkidena vahetatavaks teinud. Vaatad oma kallimale silma ja ütled: “Mul on sulle ainult 3 pisikest armastust.” “Ülejäänud saab Juss.” Ei tööta nii, sa armastad, sa tänad. Usun, et tänamise mitmus on üle tulnud inglise keelest, kus tundeväljenduse thank you lühend on thanks. S thanksi lõpus pole mitmus, aga võib ära petta küll. Ja nii on mitte-mitmus tulnud eesti keelde kui mitmus.
Teemavahetus! Inglise keel on ka üsna kuum, eksole? Aga olete mõelnud, et inglise keelt emakeelena kõnelevate jaoks võib-olla pole? Toome mõned näited. Filmis Matrix on agent Smith. Ta on pahalane! Eriteenistuja Sepp. Või kuidas teile meeldib Rein Hanepoeg filmides LaLaMaa ja TeraJooksja? Emma Kivi oli ka LaLaMaas väga vinge. Või näiteks märulifilm Jaan Taht? Alles tuli välja Jaan Taht 4, kus ta Pariisis lugematuid hingi tulistas? John Wick nimelt. Käisin Londonis Blackbriarsis, uhh kui kuum. Kuigi tegelt Mustamunga on eesti keeles samuti päris äge. Igatahes, teemavahetus.
Teate mida tšau tähendab? Kust see sõna tuleb? Tšau tuleb slaavi rahvaste nimetusest, mis jõudis ladina keelde sõnana “ori”. Itaalia keelde tuli see algselt samuti "orjana". Mingi hetk muidugi asi lihtsustus, sõnal jäi paar tähte eest ära, alles jäi ciào. Aga kuidas ori loogiline on? Seda sõna kasutati fraasis mis tähendas "olen su ori". Ja mitte ei tahetud omandikuuluvust määrata, vaid oldi viisakas ja mõeldi rohkem "teie teenistuses". Ehk siis kui slaavlane ütleb ciào, siis see oleks sama hea kui eestlane ütleb eesti, kui ära läheb.
Teemavahetus! Meie aju on sesmõttes kehva, et see on küll ülivõimas, aga samas suht samas arenguetapis, kus mammutite ajal. Me ei saa ise aru, kui meie aju meile pahandusi korraldab. Ja me ei saagi aru saada, sest see on tihti automaatne protsess, mille üle meil kontroll puudub. Üks näide on sotsiaalne hirm. Miks on sotsiaalne hirm nii karm? “Issand mis ta must arvab”, “issand piinlik on”, “appi ma ei julge temaga rääkida.” Lihtne! Vanasti sõltus sotsiaalsusest su elu. Kui said kamraadidega hästi läbi, oli teid palju, tegite koostööd, tapsite mammuti, elasite ühe päeva veel. Kui aga üksi jäid, ei jõudnud sa kõike ise teha, tuli mammut ja astus sulle peale, lõpetasid märja plekina. Ehk meie aju jaoks on sotsiaalne olukord endiselt elu ja surma küsimus. Ta arvab must halvasti? Aju ütleb see peale: “Selge, sureme kohe ära.”
Kui te vaata nüüd kuulasite mind vaata, siis vaata mitu korda ma vaata ütlesin? Vaata on üks kõige sagedasemaid parasiitsõnu. Aga kui te vaata nüüd kuulasite. Vaatasite ja kuulasite, vaatasite kuidas te kuulasite? Vaatasite iseend kuulamas? Ei ole loogiline.
Ja miks ma nüüd seda kõike räägin teile? Tegelikult äga lihtne.
Nimelt töötab inimese aju mustrituvastusel. Kuidas asjad kokku sobituvad? Me ei tee seda enamasti teadlikult, aga see toimub alati, sest meil on vaja ellu jääda. Selleks on meil vaja aru saada, kuidas meie maailm töötab. Ei saa lihtsalt ära joosta, sest me pole eriti kiired. Ei saa lihtsalt lumes magada, karvkate on nigel. Meie ellujäämisvõimalus on ajukus, mõtlemine, järeldused. Okei, kuna see mammut just astus mu sõbra Mari peale ja Mari on nüüd üsna latakas ja katki, siis järelikult on halb, kui mammut peale astub, ma siis pigem astun mammuti jalgadel eest ära. Aju otsib kõikjalt mustreid isegi kui me seda ise ei taipa. Küll aga on mustrituvastus üsna treenitav. Sa saad selgust ja loogikat ka aktiivselt otsida. Üritada asjades aru saada. Ja tavaliselt jaa, kool jne..aga seda saab ka omal käel lihtsasti teha. Kuidas me suhtleme? Enamasti keelega. Me isegi mõtleme mingis keeles. Järelikult..mõelda keelest! Mida sa ütlesid? Kui palju mis sõnu? Mis need sõnad tähendavad? Kas see tegelikult oli loogiline? Selline tähelepanelikkus iseenda ja teiste suhtluse osas treenib esiteks mustrituvastust, mis ongi meie elu keskmes ja teiseks aitab kaasinimesest aru saada. Äkki tema "halb film" ei tähenda, et film oleks halb ja pole vaja kohe solvuda, mis sest ta rääkis su lemmikfilmist. Äkki tema "halb film" tähendab hoopis "mulle ei meeldi Rein Hanepoja nägu, film ise oli äge muidu". Kui mõtled, mis sõnu ja kuidas kasutakse ning mida need tähendavad, on suhtlemine kohe imelisem. Elu on üsna lill, tülisid ja draamat kohe vähem.
Aga mis tekivad mustrituvastusel? Uued seosed. Küsin teilt - mis on loovus kahe sõnaga? Uued seosed. Loovus on tihti olemasolevate asjade teistmoodi kokku panemine. Loovus pole ainult see, kui palju head mussi keegi suudab kirjutada või kas oskab luuletada, filme teha, mida iganes. Loovus on lihtlabane uute seoste tekitamine. Loovus ja seega ka uued seosed on kõikjal. Ja kuluvad ka kõikjal ära. Lahendad tööl või kodus ükskõik millist probleemi, parandad autot või vaidled pereliikmetega. Ema käsib tuba koristada ja varasema "maiviitsi jäta mind rahule" asemel pakud, et sa pesed hoopis nõud ja ema koristab, sest sa tead, et ta vihkab nõudepesu, aga sulle meeldib rohkem kui koristamine? See on loovus. Märkasid mustrit, lõid uued seosed, probleem lahendatud.
Ehk kordan veel: kui suudad uusi seoseid luua, suudad ka probleeme loovalt lahendada. Aga miks me rääkisime varasemalt nendest pealtnäha seosetutest asjadest? Et uusi niidikesi tõmmata. Iga kord kui keegi ütleb “head isu”, tekib sul silme ette oksendav kuningas ja näed oma taldrikul halli lobi, mida süüa ei tahaks. Jätku leiba. Järgmine kord, kui sa kedagi teretad, mõtled surnud lastest, sest Gaza sõda. Järgmine kord kui näed uhket inglise keelset nime või fraasi, mõtled, et Michael Jackson on lihtsalt Mihkel Jaagupoeg. Järgmine kord kui keegi “tšau” ütleb, mõtled orjadele ja puuvillakasvatustele. Kui tunned sotsiaalses olukorras ärevust, näed silme ees mammuti jalajälega laipa või siis sooja lõkke ümber sõpradega hea mammutiliha jagamist. Järgmine kord kui kuuled kuidas keegi tarbetult “vaatasid” laob, taipad, et tal on parasiitsõna ja et sa oled elus juba märksa kaugemale jõudnud, sest suudad ka kõige igapäevastemates asjades mustreid leida. Koolis on samuti oluline seoseid märgata, mitte ainult tuimalt tuupida ja fakte tampida. Need on ka vajalikud, sest millegi pealt peab seoseid looma ning kui pole materjali, pole seoseid. Küll aga ülehindame tihti tuupimist. Oluline on näha maailma faktide taga. Kas te teate, mida tehti Venemaal sel ajal kui kuninganna Victoria valitses? Või mida tehti Eesti aladel, kui USA iseseisvussõda oli? Minul on selliste seostega näiteks raskusi, sest õppisime riikide kaupa fakte, mitte kuidas asjad omavahel üksteist mõjutavad. Vahva näide - mis asja leiutamine suutis Euroopa teaduse ülejäänud maailmaga võrreldes kõrgustesse lennutada? Näiteks Aasias sellist teadushüpet polnud. Vihjeks - selle vidina tähtsaim komponent on üksainus materjal. Aasias kasutati selle asemel portselani. Klaas. Avastati, et klaas suurendab. Leiutati prillid. Üks mu hiljutisi uusi tutvusi teadis pakkuda, et ehk kuskil 15. sajand. Prillidega nägid järsku inimesed kirjutada. Kirjasõna arenes, tänu sellele teadus, tänu teadusele oli Euroopa muust maailmast ees. Selle tõttu levitas Euroopa mujale maailma oma usku ja elukorraldust. Selle tõttu on USA nüüd suurjõud, sest eurooplane tappis ja hävitas sealsed rahvad. Selle tõttu on meil kapitalism. Selle tõttu on meil sotsiaalmeedia ja vaba turg. Kõik minigl määral prillide tõttu. Nüüd on teil seos klaasi ja meie maailmakorralduse tagajärjel aina väheneva vaimse tervise vahel. Ajalugu on järsku põnev. Selliseid seoseid peaksimegi koolis otsima.
Kusjuures mustrituvastus ja uued seosed tekitavad ajus teatud aineid, mis meile kohutavalt meeldivad. Umbes nagu sportiminegi. Täpseid nimetusi muidugi ei mäleta. Tekitab hea enesetunde. Ja mida rohkem uusi mustreid ja seoseid, seda parem ja mõnusam. Aga teate, mis suudab kogu selle heade ainete mõnule kriipsu peale tõmmata? Ei saa enam seda head laksu ükskõik millest. Hea söök? Ok, aga ma väga ei rõõmusta. Intiimne hetk kallimaga? Oli tore, aga tegelt ma ikka mases. Lemmikmuss ei kõneta enam. Trenn ei tee ka nii head enesetunnet kui võiks? Vaatad ülihead filmi aga väga palju ei anna midagi? Rääkimata sellest, et mustrite märkamine peatub ja uusi seoseid ei teki ka üldse? Isegi vanad seosed lähevad meelest ära? Ainult üks asi. See on ilma naljata kogu vaimse ja füüsilise tervise üks aluseid. Kui sa tahad kunagi õnnelik olla, siis see peab olemas olema - uni. Enne rääkisime, et meie aju on tolvan ja ei saa ise aru, kui endale jama korraldame? Näiteks paaniline sotsiaalne hirm? Unetus on palju hullem. Aju ei vea ilmselgeid seoseid meie halva tunde ja une vahel. Sõber ütles midagi nõmedat? No tema süüdi, miks ta minuga ei arvesta. Vat ei pruugi olla. Enamasti oleme väsinud, ei suuda teavet korralikult töödelda. Ei märka, et ta tegelikult ei öelnudki halvasti. Ja nii aina edasi. Kontrolltöö läks sitasti? Õpetaja on süüdi, kuidas me seda teadma peaksime? Aga äkki tegelikult aju ei suutnud ega jaksanud vajalikke niite kokku siduda või mälust teadmist üles leida, sest ta on väsinud. Ehk palju eluhädasid mille üle vinguda tahaks, saab mingil määral tagasi uneni vedada. "Aga ma saan 7h magada iga öö!" Jaa tore, sama hea kui ma ütleks et ma jõin täna enne tööletulekut ainult kümme pitsi viina, mitte tavapärased 15. Enamasti öeldakse, et 8-9 tundi on hästi. Küll aga mõeldakse selpuhul head und. Meie uni pole hea. Ekraanid, pidev väsitav infovoog, ebarutiinsed magamisajad… Minul on see vahe pigem 9.5-10. Vahva lugu, aga teismelised, ehk siis 9. klass kuni isegi kuskile kahekümnedateni välja, vajavad rohkem und, kui täiskasvanud. Ehk siis 8 tundi tundub veel naeruväärsem. Olen oma silmaga näinud, kuidas allnightereid ja 5-7t ööund harrastava inimese tulemused, õppeedukus ja elukvaliteet paranes, kui ükskord korralikult magama hakkas. Asjad jäävad meelde, õppimisele kulub vähem. Tihti on targem pigem korralikult magada kui öösiti tuupida (allnighter on mu meelest lollim asi, mida teha), sest nii tuleb töö ajal kuskilt mälusopist meelde asju, mida tunnis räägiti, kunagi loetud, selmet unenäljas unustada seegi, mis öösel tambitud sai.
Aga jällegi. Enesekindel "mul pole und vaja" kõlab jube uhkelt, aga sealt lausest saab välja lugeda pigem teadmatust. Sest aju ei tööta nii.
Kokkuvõtteks.
Buliimikud kuningad ja head isu. Tänu sellele sellile, kes avastas et klaas suurendab, on meil see maailm mis on...
Elus on tähtis hakkama saada. Ja seda on kõige lihtsam teha, kui treenite end mustreid märkama ja uusi seoseid looma. Seda saate teha kasvõi keelekasutusele mõeldes. Nt kuidas mõni inglise keelne sõna eestikeelsega asendada. Aitab teil aastaid hiljem oma bossile selgeks teha, miks teil ikkagi rohkem puhkust vaja on. Koolis samuti, otsige seoseid, õppige asjadest aru saama. Ainult tuupimine raiskab teie aega ja ajumahtu. Faktituupimise ja arusaamise vahel peaks leiduma ilus tasakaal. Aga ma võin teile seda kõike rääkida, kasu pole sest mitte midagi, kui te korralikult ei maga. Kui elus on vaja millegi arvelt ohverdada, siis uni ja liikumine on viimased. Nende arvelt mitte. Vaadake kasvõi koduloomi - muudkui magaks.