Tiik

Pidu oli rahulik. Vanaisa 83. sünnipäevapidu möödus seekord üsna vaikselt. Kohal olid lisaks vanavanematele ainult Jaagu ema, onu ja vend. Kedagi muud polnudki väga alles jäänud ja kui oli, siis ei teatud nendest väga miskit. Juunikuine leitsak tundis end selles majas õite koduselt. Onu tõusis lauast ning suundus õue suitsule, koridoris sandaalidega kobistades ning omaette midagi kirudes. Jaak piidles pidulauda. Silmad sõid, suu oleks veel söönud, aga sees juba iiveldas. Morssi, ainukest kuumaleevendust, neelati kannude kaupa isegi kui teine vahel liigmagus oli. Suitsupausilt tagasi, istus onu raskelt diivanile. “Kohvi?” küsis ta. “Sul õde teeb, tal meil kohvispetsialist,” teavitas vanaema, märkamata oma tütre näokrimpsutust. Jaak silmitses üle oma morsiklaasi diivanit, kus onu aina enam patjadesse vajus. Mehe vasak käsi liikus aegajalt tondi mustast massist läbi. Osa diivanist ning seinast oli samuti tumeda kogu sees. Jaak kutsus neid tontideks viitsimatusest paremat nime välja mõelda. Meenutasid pigem liikumatuid tindipilvi vees, tonti igal juhul mitte. Jaak polnud üldse kindel, kas nad tavamõistes eluski on. Mingit loogikat nende paiknemises või olekus polnud ta endiselt leidnud. Vahel hulpisid nad keset maanteed autodest hoolimata, vahel piimaletis. Mõni metsas, mõni kontoris, aeg-ajalt kodus lae all nii, et osa ülemisel korrusel välja turritas. Tundus, et nad on maailmast, mida pole. Aga puutuda ta neid ei tahtnud. Kunagi ei teadnud, kas too konkreetne tont võiks ta jälle algusesse visata.

Pärast esimest kohvitassi ja kahte tükki kooki ei jaksanud Jaak enam laua taga istuda, kõht pitsitas liialt. Ta kolis morsiklaasiga diivanile, kuid teise otsa, tondist igaks juhuks eemale. Uni tikkus Lähis-Ida poliitika, rõske suvekuumuse ja Napoleoni koogi peale kärmelt ligi. Poolunes tõstis ta jalad diivanile, kuid need puudutasid tonti.

Vesi ta ümber oli sogane, jalgadega põhja otsimine lõi ainult muda üles. Ometi teadis ta 28. korral oma kodutiiki juba üsna hästi. Otse ees oli too esimene must tont, kuigi teadmata mida otsida, oleks seda võinud lihtsalt veevarjuks pidada. Õige pea peaks ema käsi teda turjast haarama ning veele sikutama. Esimesed minutid uuest elust hirmutasid teda alati. Kaldale tõmmatud, vaatas ta emale ning vanemale vennale otsa. Neil olid iga kord uued näod, uued nimed, uued tegumoed. Ainult asupaik, aasta, kodumaja, -aed, tiik jäid samaks. Esmapilgul hingeta objektid. Hinged aga vahetusid.

“Mart!” hüüdis ema ta kohale laskudes. Ükskord pinnale jõudnuna läks edasine üsna valutult. Ta ju polnud kunagi päris uppumiseni jõudnud. Pinnale ise ei saanud, kuid ema käsi oli alati õigel ajal kohal. “Ma tahtsin ainult seda konna kätte saada, ma rohkem ei tee,” vastas Mart puterdades, kes polnud veel päris harjuda jõudnud, et Jaagu asemel nüüd Mardile peab reageerima. Tundus, et ema oli seekord paras, ei liialt kiindunud, ülevoolav ja kaitsev nagu Jaagul, kuid mitte ka apaatne ja hoolimatu, nagu Theoril. Igal ringil unustab ta lõpuks, kuidas nii kiirelt inimeste sisse näha. Või õpib ta just juurde, kuidas peaks, ning ei märka enam seda, mis on? Theorina sõitis ta 60-aastasena Tallinn-Tartu maanteel tondist lihtsalt läbi. Ta ei igatsenud seda elu eriti taga. Vanemad eelistasid teda mitte märkama teha, sõpradeks olid ainult närakad sattunud. Oma eluarmastuse oli ta eemale peletanud peaaegu ahistava käitumisega. Raske on korvata enesekindlusetust teise armastamisega. Aga Theor ei osanud ennast hinnata. Pärast aastat igast tondist meelega läbi jalutamist piisas tollest ühest, mis kogemata ette jäi. Mudases kodutiigis end keset uppumist kellegi uuena leida oli värskendav. Jaak oli aga südames rohkem vanavanemate laps, sest emakodus tundus ta alati pigem lämbuvat. Iseseisvat inimest temast saanud polnud. Mardi ema aga vaatas oma poega rahuga, mida ta ammu polnud näinud ega kogenud. Ta ei tahtnud pilku pööratagi, nii kodune ja turvaline oli seal. Enamasti ei pingutanud ta kollide vältimiseks eriti, olgu mis on, küll uus elu toob oma, kuid miski kaheksa aastase lapse kuklas teatas, et seda elu tasub hoida ja selliseid oli vähe olnud. Soojalt tõusid silme ette Marta soojad sõrmed ta peos ja kipitavad põsed kui Laurina oma esimese suudlusega hakkama oli saanud. Või kümnenda elu Gustav, kui too kodupargi liivakastis viis minutit pärast temaga kohtumist sõbraks pakkus hakata. Aga sel päeval tundis ta Mardina midagi enamat.

Mart sai 32 ning meenutas toda kodutiiki, ema esimest pilku, sooja kodu ning pere, kui üle laua Liisa jälle rääkima hakkas. Liisa oli temast kolm aastat noorem, lühikeste heledate juustega preili, keda ta oli teekursusel kohanud. Toonane elukaaslane oli Mardist ammu lahku kasvanud ning mõlemad otsisid pigem väljapääsu. Silkjate liigutustega õpetajat matkinud Liisa jäi sel õhtul lihtsasti silma. Midagi nagu kumas ta ümber, kuigi seda kuma märkas vist sealt seltskonnast nii kärmelt ainult Mart. Kuu hiljem, Mart jälle vaba mehena, läksid nad esimesele kohtingule, ebaoriginaalselt lihtsalt kohvi rüüpama. Nüüd, 26. koosveedetud kuul tärkas Mart oma meenutustest ning taipas, et tal oli tiigipervel venna ja ema vahel lebades õigus olnud. “Ma ausalt pole kindel, et sulle meeldib, aga nad tunduvad naljakad,” kihistas Liisa suud banaani-maapähklisaia purust pühkides. “Aga ma läheks ikkagi. Pole ammu spaas käinud ja seltskond tundub suht lõbus.” Liisale meeldis nimelt regulaarselt külastada erinevate, väheke peavoolust kõrvalejäävate seltskondade kogunemisi. Eelmine kuu suutis ta neid kuidagimoodi Eesti Stripparite Suvepäevadele kontvõõraks rääkida ning nende teine kohting oli olnud Lõuna-Eesti tolmuimejakogujate iga-aastane kokkusaamine. “Ega ma ka kahepäevasest spaapuhkusest ära ei ütleks, kus veel metsahaldjatest räägitakse,” nõustus Mart.

Spaapuhkus Kesk-Eesti mõisas oli mõnus. Liisa seisis õhtuti kaua sooja duši all. Kodus ei mallanud niiviisi elektrit ja vett raisata. “Kasutan võimalust,” nagu ta igas hotellis end kordas. Mart leidis end tihti samal ajal sama duši alt, kuid nii kaua iialgi vastu ei pidanud. Talle ei meeldinud krimpsus sõrmed. Päeval, loengute vahel, ulpisid nad niigi basseinides või vannides. Loengud ise olid kentsakad. Ei rääkinud nagu otseselt millestki, aga kuulajad tõusid lõpus alati püsti ja plaksutasid tulihingeliselt. Jutt keerles “elu allikate” ümber. Aga ega see polnudki väga oluline. Oluline oli, et Mart jälgis nüüdseks hoolikalt tontide paigutust, kuhu ta astub või istub, Liisa naeratus alati silme ees hõljumas. Ja veelgi olulisem, et 9 kuud hiljem lisandus nende ellu tütar.

Merike päris enamik oma välimusest emalt. Osa ka vanaemalt. Tundus, et Merike oligi huvitav Liisa ning Mardi ema hübriid. Üüratult rahulik, alati naeratav, imelikesse paikadesse sattuv sära. Merike oli oma vanemate pulmas lillelaps, pärg peas, esihambad puudu ja rohkem peo kese kui pruutpaar. Oma pulmas Liisa koopia. Mart ja Liisa olid rahul, et laps turvaliselt ja kõikide oskustmööda kaasa antud elutarkustega kodunt välja saadetud. Neil oli nüüd jälle aega teineteise jaoks. Vaiksemalt ja rahulikumalt, kuid sama hellalt kui alati. Liisa ja Mart naasesid põnevate seltskondade külastamisega.

Ei möödunud palju aastaid, kui nad jälle pigem kodusteks jäid, kuna Merikese poega Mihklit tahtsid kantseldada. Aegajalt sõitsid nad Tallinna Merikese poole, mil päevade kaupa lastega mängisid, loomaaias käisid. Mõnikord jällegi veetsid vanematekodus kõik kolm põlve koos aega. Neelasid K-dramasid, imestasid suve lõpul oma suure tomatisaagi üle, närisid õunapuude all Mihkliga rohukõrsi. Suviti ei käinud ei Liisa ega Mart palgatööl, vaid vedasid Mihklit iga päev randa. See oli isegi et suurem töö, kui kontoritoolis molutamine. Merike ja ta abikaasa Ants saabusid pärast töötundide kirja panemist samuti randa. Antsu vanemad olid üsna varakult manala teed läinud ning tal polnud naise omade vastu midagi. Pigem just vaikne tänulikkus ja armastus. Liisa kaevas taamal vallikraavi. Mihkel plätserdas Mardiga madalas vees. Ajas kalu taga. Päeva neljas ja viimane ujumiskord oli veel tegemata. Seekord oli kindel plaan vanaisa õlult vettehüppeid harjutada. “Varsti tuleme tagasi,” hüüdis Mart Liisale, kes peadki ei tõstnud, vaid hoolega edasi kaevas. Talle meeldis liivalosse rohkem ehitada, kui Mihklile. Pehmed augustipäevad lubasid segamatult rannal aega veeta. Polnud enam nii lõõmav ja krõbekana tunne.

Mart tegi koduteel mõne huvitava haagi. Liisa teadis, et Mart kogusi väldib. Ta oli tihti mõelnud, et mis neist saab, kui ta silmarõõm otsast alustab, kuid õige pea need mõtted sinnapaika jätnud. Tal oli hea oskus endale öelda “Aitab! Sellest ma enam ei mõtle,” ja nii oli. Pea kuulas käsku. Merike ja Ants astusid tagapool, pidasid järgmise aasta suvepuhkusplaane. Mart arutas Mihkliga parasjagu keeruautosid, kui Mihkel tammealleele omasele prahile komistas. Rohelised tõrud, oksad. Ei midagi erilist, aga madalale kerkivate lapsejalgade jaoks piisas sellestki. Koperdas ning hakkas autotee poole tuigerdama. Mart haaras. Haaras läbi tondi, kes polnud algselt isegi teele ette jäänud. Aga ta hüppas siiski teepervele Mihkli järgi.

Oskar vaikis ning jäi Eliset vahtima. Teismelised, või pigem igas vanuses armunud võivad lõputult teineteist passida, mingu või kõrvalvaatajetel süda pahaks. Elise niheles. Neil oli ammu kogu kodust kaasa pandud söök otsa saanud ja piknikusti saanud lihtsalt pargis külitamine. “Järgmised sõnad mis ma kuulsin, tulid mu vanema venna suust: “Ema läks sulle kuivi riideid tooma. Sa Oskar ikka oskad igale poole kukkuda, mis sa sealt tiigist otsisid, tuuker oled või?”” Oskar kummutas kolmandat korda Kellukese pudelit, kuid ka kolmandal korral ei saanud ta tühjast anumast keelekastet. “No ja nüüd ma siis olen Oskar, aga Mardi elu on siiani mu lemmik olnud. Aga äkki sa oled ka Liisa? Või Liisa moodi? Suht sarnane nimi ju, Elise, Liisa. No igatahes seekord tahaks teada mis tondid need on ja kas neist kuidagi lahti ka saab.” Elise kuulas ja keeras end linale kõhuli. Ükski asend polnud enam mugav. Ega üks mõnus poos poleks Elise olukorda paremaks teinud nii-ehk-naa. “Ei tea, kas kohtamine ongi nii raske, ainult kuula siukesi lugusi,” mõtles ta oma viimasel randevuul Oskariga.