Talv
Varsti tuleb talv. Kus on meie loodusrütm, talveunne pakkimine? Hetked rahunemiseks, põhku pugemiseks, taastumiseks? Miks me ei iial kustuvate laternate säras edasi rühime ja pahandame, kui ei tunne end suveproduktiivselt? Kas lehelangetus on nõrkus? Talv tuleb ja kaamos sellega koos, sest maailm on loodusele nõnda määranud. Miks siis meie end paremaks peame? Tundub reegel, et talve tulekuga vaikivad lõkerdamised pehmemateks naerudeks, õelad suud muutuvad kurjadeks ning vägivaldseteks. Kuulvad kõrvad lõikavad vatist troppe ja rahutud kasvavad kärsituteks. Jõuetud lõpetavad viimsegi liikumise, kui siis veel ainult trotsist, et kevadel kergendusega minna.
Ometigi teeme kõik nägu, et 9-17 on suvi ja jaksu ning energiat samaväärselt. Pärast viite tõmbame urgu ja uriseme sealt teiste varjus enda peale, sest päris unne ei saa. Peab ikkagi uueks suveks paari tunni pärast valmis olema.
Teemad raskenevad. Pimedusse vaatamist on rohkem. Eks me saame hakkama, aga kas peab ainult hakkama saama? Samas rohkemat ei tahagi. Nõnda ei jäägi muud üle kui näha ja märgata seda hämaruse ja õhukese valguse ilu. Lehtedes sahistada, lund rookida. Otsida enda peegeldust kallima jäätunud ripsmete vahelt ja hingata külmadele sõrmedele. Ahjusoojas kehasooja luua, tulepraginas ihasädemeid pilduda, et siis väsinult tekk lõuani tõmmata ja esimese lume vaikuses vähest päikest oodata. Pikutada väsimuse malbes ilus. Tunda puhkamise ajast rõõmu, õnne ja ehk, julgen pakkuda, puhatagi.