Rapsiõli ja mandariinid

“Oota, kumba Värskat sa mõtlesid?” küsis Reimo. Vaikus. Ta keeras end ümber, kahe erineva Värska pudelid käes, ja vaatas nõutu näoga vahekäigus ringi. Miinat ei kuskil. Reimo käis poe pikimat serva pidi läbi ja vaatas igasse vahekäiku. Miina keeras kaugel juustuleti juures vasakule. Väheke kiiremal sammul jõudis Reimo juustudeni, põrkas peaaegu pisikäruga poisiklutile otsa ja keeras samuti vasakule. Miinat ei kuskil. Reimo ohkas ja hakkas enda ümber piiluma. Miina uuris tõsise näoga poe teises otsas idamaiseid kastmeid.
“Aga ta ju keeras vasakule, kuidas ta paremale sai siis?” pomises Reimo ja lonkis väsinult abikaasani. Reimo ja Miina olid alles 4. kuud vanemad, aga juba kadus Miina poodides nagu emad ikka. Vaatad korra eemale ja läinud nad ongi. Julged korra silmad lettidele pöörata ainult selleks, et üksi jäämisega riskida.
“Ma ei tea, miks me üldse järjest kõike kaasa ei haara, edasi-tagasi pendeldamine väsitab ära ju,” uuris Reimo leibu ükshaaval läbi katsudes, nagu oleks avokaadosid valinud. “Vanasti võtsime, mis vaja, ja läksime ära,” jätkas ta.
”Aga ma tahan vaadata, mis pakutakse,” laulis Miina heatujuliselt. “Võta nüüd see kodukandi koorik ja ära näperda iga pätsi,” naeris ta.
”Nojaa, aga …” tahtis Reimo edasi vaielda, aga Miina oli läinud enne, kui ta oli õige leiva haarata jõudnud. Reimo ohkas ja otsustas juba pähe kulunud šokolaadivalikuga tutvuma minna, enne kui kaasat otsima asub.

“Too mulle sealt see,” hõikas Miina magamistoast väikekodanikuga askeldades. Reimo aimas ja läks külmkapist mineraalvett võtma. Aga külmikus polnud seda viimast ja Miinale kulla hinnaga pudelit. Reimo kratsis nina ja vaatas köögilaua alla. Ei midagi. Alkokapis? Ei.
“Kindel, et köögis on üldse või?”
“Jaa, ma ise panin külma hommikul,” hõikas Miina.
“Olgu, kui külmas, siis külmas,” mõtles Reimo ja sikutas taas külmiku pärani. Tõstis Oivariinikarbi teise kohta, piilus ema puravikupurgi taha, võttis piima välja, ei midagi.
“Kuule, ei ole külmas ikkagi,” teatas Reimo löödult.
“No …” kostus teisest toast kiirete sammude vahele. Reimo astus oskuslikult eest ning lasi kaasa külmiku juurde. Miina tõmbas ukse lahti, pani käe keskmisel riiuli tühja kohta ning haaras. Reimo vaatas ja ei uskunud. Iga silmapilk venis ta jaoks lõpmata pikaks. Naise käe vahele vilkus tükkhaaval pudel. Esmalt paar tükki silti, siis mõned mullid pudelita sildi kohal, seejärel kork, läige külmkapilambist.
“Noh, keset külmikut, täpselt kuhu ma ta panin,” teatas Miina võidukalt, korkis Värska lahti ja kulistas. Kihistas veel mullide üle ninas naerda. Reimo vaatas juhmi näoga pudelit, siis Miinat, sulges silmad ja istus köögitoolile. 

Esimesed kuud ei saanud Miina isegi aru, kui emade taskudimensioonis käis. Mõtles Selveris rapsiõli peale, keeras mandariinidele selja ja võttis riiulist õlipudeli. Imestas veel, et miks Reimo oma keefiribakterite jutu nii järsku lõpetas.
“Esimest korda siin, jah?” küsis Aleksandra muigega. Miina oli talle lastetarvete ja grillsüte vahel ette jäänud.
“Ee ... kuskohas?”
“Emansioonis.”
“Emulsioonis?”
“Ei, emade dimensioonis noh, a emansioon on naljakam ja lühem,” turtsatas Aleksandra.
Miina vaikis ja vahtis ringi. Sama pood, aga natuke teist värvi. Reimot ega pispoja ei kuskil.
“Ma tahtsin just mähkmeid võtta …” pomises Miina.
“Eks ta umbes nii ole esimest korda jah, kui kohale jõuab, mis sa teed,” muheles Aleksandra mähkusi valides.
“Kohale jõuab?”
“No jah, alguses ei pruugi märgatagi, et ära käid. Mis sa arvasid, et emad oskavadki lihtsalt nii hääletult ja kiiresti poes liikuda nagu mõni ninja? Vana su laps on?”
“Kohe saab viis kuud,” teatas Miina automaatselt, ise endiselt juhmi näoga ümbrust uurides.
“Mul oli ka umbes viie kuu juures. Tundub norm olevat. Oota, kuni midagi otsima pead. Erinevalt enamikest ei tegele emad otsimise, vaid leidmisega. Järgmise korrani!” Aleksandra lehvitas, haaras mähkmed ja haihtus.
Miina jõllitas tühjaks jäänud vahekäiku. Ühtegi korralikku mõtet ei formuleerunud. Ta võttis riiulit vaatamata õige paki ja mõtles: “Nüüd veel nõudepesuvahend.” Mähkmepakk tabas kärupõhja. Pesuvahendite mattev vina tabas teda enne, kui pilgugi jõudis tõsta. 

Miina harjus emansiooniga üsna kähku. Nii lihtne oli poe ühest otsast teise liikuda, tagasi põigata enne, kui Reimo kadumist märkas, ning siis naljaga teda süüdistada, et puldiga värskelt toodud toodet polnud veel piiksutanud. Taskudimensiooni natuke nihkes värvid vajasid küll harjumist, kuid küll laabub ka see. Asjade leidmisega oli veelgi mugavam. Kui enda originaalmaailmas seda objekti enam polnud, võttis ta selle lihtsalt teisest. Kadunud asjade sektsioonis oli üsna hea organisatoon ka, ehk otsima tõesti ei pidanud, ainult leidma. Pärast esimest korda oskas ta ka asjade vilkumist varjata. Algul Reimo vist ikkagi märkas, miks ta muidu veepudeli pärast nii kaameks tõmbas.
“Ma küsisin Aabult ka, et kas ta tahab üldse seda sokki alles hoida, aga ta sai vihaseks!” naeris Reimo poolenisti külmakapist välja turritades. Esimene pool temast üritas viimast kaheliitrist täispiima kätte saada, samas kui tagumine tasakaaluga tegeles. Miina aga astus emansiooni. Aleksandra teadis öelda, et osad emad suudavad isegi erinevate poodide vahel käia, aga see Miinat väga ei huvitanud. Talle meeldis perega poodide vahel tavalisel kand-varvas meetodil liikuda. Ja ta ei teadnud, kuidas täpselt seletada, miks Säästumarketi ostukärus Ikea mööbel järsku kogu ruumi ära võtab. Pärnus oli kodupood jälle ümber tõstetud. “Iga jõul hakka jälle uuesti poodi õppima,” imestas Miina omaette. Maitseainete kõrval nägi ta oma klassivenna Andrese ema.
“Kas sa Andrese uut pruuti oled näinud juba?” küsis teine.
“Uus pruut?!” kiljatas Miina.
“Uus! Armas neiu! Tundub, et võiks Andresele hästi mõjuda ja ta natuke maandada. Ta on hiljuti kuidagi ringi hõljunud, aga Teelega on jälle täitsa tema ise.”
Nad rääkisid veel üsna kaua, Miina sai selge ülevaate kohalikust elust, uuris veel teistegi klassikaaslaste kohta. Andrese ema teadis alati paremini kui ta ise.
“Olgu, ma käin korra Koduekstras ära, ole terve!” lõpetas Andrese ema.
“Ah et tema oskabki poode ka vahetada. Ei imesta,” arutles Miina endamisi. Ta kahmas riiulist veel Reimo lemmiku suitsutatud valge soola ning naasis kaasa juurde.
“No ja ma siis viskasin ära selle soki, Moonikal polnud ka niiti ja see konn seal peal oli suht ära kulunud,” jätkas Reimo.