Pisikesed tükid
Mulle meeldib, kui inimesed vastavad kirjadele, isegi kui vastus on ei või muudmoodi nukker. Lihtne on ära vajuda, vaikida ja eirata, aga kas sinu süda ei taha mõnda teemat sulgeda, selmet ootusi kütta, paigal tammuda ja tühja oodata? Mõned tagasi lükkavad kirjad on olnud kõige ilusamad ja inspireerivamad.
Vahel mõni kipub tuuseldama. Hektilisus on ülehinnatud. Tahan, et sa oleksid minuga hetkeks. Ehk jõuad nii isegi kaugemale. Uudised on homme täpselt samad. Ja kaunikesi tehtavat kaua.
Miks müüvad inimesed Yagas asju ühe euro eest? Kas see euro korvab su saatmis- ja müümistöö? Kas keegi võiks selle ehk ilma rahata saada? Ega ma ei tea.
Odavalt müümisest kõneledes - miks kipuvad osad Eesti poed pigem oma kaubale tule otsa panema kui alla hindama? Kelle hüvanguks? Tulejumalate?
Ületootmisest mõtiskledes, kas prügisaarele saaks oma riigi teha? Tahaks vist proovida. Samas, kas sa tuleksid minuga hulpivale rämpsule elama? Me saaks ise otsustada, mitu päeva nädalas me tööd teeks.
Uuest kodust rääkides, kus on su kolmas koht? Teate ju küll, esimene kodu, teine töö, kolmas mõni neutraalsem hängiala. Raamatukogu? Kohvik? Aga kas alati tahaks raha maksta, et kolmandas kohas olla? Äkki on sinu kolmas sõbra esimene. Aga kuhu koos minna? Aga talvel?
Kas kantseliidis uhkeldamine paneb sind targemalt tundma? Kelle arvelt? Kas suured sõnad, läbiseedimata enesetunne ja sisutus aitab elus selgusele saada või on segaduse külvamine ning läbi lillede pikalt saatmine lihtsalt äge? Äkki on tõesti. Samas ma oskan ka corpo-talki, ehk hammustab vastu. Siis hakkab mõnus. (Vt ka “vahel mõni kipub tuuseldama”.)
Kummale poole koera saba esimesena liigub, paremale või vasemale?
Miks pannakse tallele? Kas lambatallele? Talla alla, kinga sisse, aga käänad imelikult? Või tall nagu hobusetall? Pigem ikka tallele, aga mis sa lambale paned? Ma ei oska internetti, ta ei ütle mulle.
