Õppimine, seltskond ja kultuurisoovitus
Sissejuhatus
Julgen väita, et kõige paremini õpib ükskõik mida oma ala parimate keskel töötades ning neid jälgides. Nii jõuab inimeseni tohutu hulk andmeid, millest varsti mustrid hakkavad joonistuma. Kuidas oskaja erinevas olukorras reageerib, millal mis tüüpi otsuseid vastu võtab jne. Kui profilt küsida, et “Oota miks sa just nii tegid,” võib ta tihti õlgu kehitada ja öelda, et “Tundus õige.” Seda seetõttu, et tolle kiire otsuse langetamiseks käis ta aju läbi mitmeid varasemalt õpitud olukordi, mustreid, kust vastuse endalegi märkamatult sünteesis. Olete ehk isegi sarnaseid teadjaid kohanud. Kogu see kõnelemata tarkus jääb pikkamisi külge ning sedaviisi on lühema ajaga võimalik palju rohkem õppida, kui üksi juhendeid lugedes. Nimelt on inimesed meistrid matkijad. Lapsed õpivad matkides. Näita aga ette ja tulemus käes, kui lõputu seletamine ja kirjutamine ei viinud kuskile. Siia sobib ka üks vahva tsitaat:
If you measure two-and-a-half-year-old children against chimpanzees and orangutans, they are about even in their capacity to handle tools and solve problems on their own. Only when it comes to observing others and repeating their actions is there a noticeable difference.
Matkimise läbi õppimine käib muide mõlemat pidi - olles pidevalt sulle mitte istuva rahva keskel, jääb tahes tahtmata ka sealt seltskonnast aina rohkem ja rohkem külge. Ja toredas aga samal tasemel seltskonnas on edasi arenemine jällegi keeruline. Su seltskond määrab suurel määral selle, kes sa ise oled. Toon veel näiteid, siis tundun usutavam.
Keel jääb tihti paremini külge olles üleni toda keelt emakeelena kõnelevate inimeste keskel, kui üksi õpikust ja netist õppides.
Mitmed meie tänapäeva mõistes geeniused kasvasid üles mitte omavanuste keskel, vaid täiskasvanute vahel, kes võtsid lapsi kui mõtlevaid olendeid ning kaasasid neid oma tegemistesse. Lähemalt lugemiseks blogipostitus eriliste inimeste lapsepõlvedest, kust ka järgmine lause pärineb.
John von Neumann (the Hungarian physicist who at one time managed the development of the hydrogen bomb and the first digital computer, and as a pastime, at night, invented game theory) was included in the discussions of the management of his father’s bank before reaching school age.
Vanasti oli oma ameti tunnustatud viljelejaks saamiseks vaja gildi eeskirjade järgi aastaid õpipoisina töötada, mitte ainult kooliteadmisi omandada. Arstihariduse omandamisel on residentuur enamvähem sama põhimõttega asjandus. Teistes valdkondades kipub vist tänapäeval rõhk praktikalt koolitarkusele kanduma, vähemalt enda kogemustele tuginedes.
Osalt tänu sellisele õpipoisiameti, gildivaimu ja kommuunielu rakendamisele on tekkinud "Rootsi hitimeistrid". Esmakordselt kuuljatele - nii mõnigi tunnustatud artist esitab mitte enda, vaid teiste kirjutatud muusikat. Paljud säärased hitte treivad produtsendid on viimasel ajal rootslased. Inimesed elasid stuudios, tõid päeval proffidele aastaid kohvi ja alles öösiti harjutasid oma kätt. Kuidas täpsemalt, ning mis tähtsaid tegureid veel võiks välja tuua, saab siin lugeda: Why Sweden punches above its weight in music. Samalaadseid seoseid olen täheldanud ka Eesti muusikamaastikul. Edasise jutu puhul tasub meeles pidada, et minu ülevaade meie muusikarahvast ja nende tegevustest on üsnagi piiratud ning tarbija vaatepunktist. Eksperdi definitsioon muidugi ollagi mees naaberkülast.
Kodumaal leiab omajagu sääraseid kommuune, kui aga otsida. Küll žanri-, küll asupaigapõhiseid jne. Näiteks võime tuua Eesti Laulugi, kus samu autoreid võib erinevatel teostel üles lugeda lausa viiel korral (mis on ka lubatud maksimum). Seoseid võib ka teisiti leida, kui ainult loojate nimistut vaadates. Kes töötab samas muusikaettevõttes, kelle sotsmeediast paistab tuttav kontingent. Seega võib ju oletada, et tegu on ühe konkreetse hitikommuuniga. Teise ilmselge näitena meenub ühes Tallinna lammutamisele määratud majas tegutsenud seltskond. Projekte sama palju kui majas tegutsenud inimeste kombinatsioone. Too tondiloss on muidugi juba maha tõmmatud, aga seal sündinud suurepäraseid albumeid kuulan siiani. Ka inimeste kasvu neis gruppides on läbi aja näha olnud. Mõni alustas alles lauljana poistebändis, kuid on pärast kogukonnaga liitumist kiiresti kasvanud tunnustatud produtsendiks. Mis aga teha, kui sa ei kuulu otseselt ühtegi säärasesse? Variandid on vast ise õppida, sobiv ringkond leida või ehk ise uus luua.
Ise õppimine
Mõnele kohe sobib. Seda olen ka ise seni teinud. Alustasin lihtsalt oma lemmikus musaproges (digital audio workstation, ehk DAW) Ableton Live’is ringi töllates ja nuppe katsudes. Kaugele nii muidugi ei jõudnud - DAW’id pole just kõige kergemad proged. Esimesed lood olid suuresti vormitud kulgemised. Omas mahlas vahvad, aga mitte päris see, mille poole pürgisin. Mingeid suuniseid oleks ikkagi vaja. Ja kust mina vajalikud juhtnöörid sain? Internetist! Tänan lugemast, kolin Twitterisse. Tegelikult on veebiga see pisuke probleem, et müra alt on keeruline väärt kraami üles leida. Paljud allikad jagavad lausa valeinfot, eriti juutuuberid/tiktokkerid, kes peavad platformi eripärade tõttu pidevalt uut kraami üles laadima. Sellistes videotes on tõe pähe müüdud “võlusagedus, mida kitarridel muuta” stiilis nipid tihti eksitavad. Kui mitte päris valed, siis väga kontekstist sõltuvad ning kindlasti mitte nii mustvalged, kui tunduda võib. Seega mida lõpuks uskuda?
Kirjutame loo!
Esmalt on ikka lugu vaja, siis vaatame edasi. Põhiline on kuulata nii palju muusikat kui võimalik. Aga värske ja rohelisena on tihti üsna keeruline tabada, et mida ikka kuulata. Mind aitas enim Beatacademy produtseerimiskursus. Beatacademy on illFactori projekt, millega ta uusi muusikuid õpetada ja arendada tahab. Kursused ja liikmelisus muidugi maksavad, aga muusika kõrgel tasemel tegemine nõuabki üsna palju krõbisevat ning esmalt suunaks ma selle haridusse.
Mäletan, et kribasin terve märkmiku täis kõige kohta mis õpetati - loo struktuurid, meloodiate kirjutamine, pinge kasvatamine jne. Õppisin selle käigus paremini Abletoni kasutama, sest ta demonstreeris teooriat oma päris projektide peal. Paljudele asjadele, mida varem ebamäärase massina tunnetasin, oskasin nüüd näpu peale panna ja märkasin muusikas igasugu vahvat ja uut. Muusika kirjutamise, põhilise DAW vilumuse, inspiratsiooni ja soovi aina paremaks saada sain ma Beatacademyst kindlasti. Ja kui tunned, et su lood on ainult mõnetaktilised sidumata loop’id, või pole sedagi, siis julgen Beatacademyt soovitada. Ma pole muidugi kursis, et kuidas seal tänapäeval kursuste ostmine ja tasustamine käib, aga vanasti oli tal allahindlusi ka. Enda ostu sooritasingi suuremat sorti ale ajal.
Lugu on, mis nüüd?
Muidugi harjutada. Aina uut kraami kirjutada. Pole eriti üllatav. Esimesed laulud pole meil kellelgi maailmavallutajad. Mida rohkem lood, seda paremaks läheb. Ei maksa end petta lasta artistidel, kellel on juba esimene avaldatud singel suurepärane ning meelitab ligi tuhendeid kuulajaid. On see üldse nende enda kirjutatud? Ja kui on, siis me lihtsalt pole kuulnud neid varasemaid lademetes teoseid, mida lihtsalt ei peetud ilmavalguse jaoks piisavaks. Neon Lettersi esimesi lugusid kuulates laon iga kord tohutu nimekirja ette, mida kõik paremini teha. Sama ka looga, mis alles mõne päeva pärast välja tuleb, sest vahepeal õppisin palju uut. Kõrvalpõikena märgin ära, et me esimene duubelsingel läks vähemalt ühele me fännile tohutult korda ning ta kuulab seda siiani andunult. Järelikult ei peaks piinlikkust tundma. Õpid ja liigud edasi.
Aga harjutamisest üksi ei piisa, vaja ikka teadmisi ka täiendada. Siin läheb asi keeruliseks. Variante, millele keskenduda, on lõputult. Kas rohkem produtseerimist ja tehnilist tööd õppida, pühenduda hoopis helidisainile, päris füüsiliste instrumentide salvestamisprotsessi süübida, meloodiakirjutamist arendada, pilliõppega algust teha, miximist uurida või hoopiski masterdajaks pürgida? Variandinimekiri pole ammendav. Ma valisin produtseerimise, arvutis helide tegemise, bassi salvestamise ning miximise.
Põhiliseks eeskujuks oli mul tol ajal (mingil määral siiani, mis seal salata) Ago Teppand. Mida kõike ta Eesti muusikas teinud on ja paljud isegi ei tea, kes see Ago üldse siuke on. Varjudes tegutsev produtsent jätab pea alati tähesära artistidele. Tänapäeval on ta vist enim tegus NCSi ja Cartooni ridades. Ta oli üks Facelift Deeri albumi produtsente, läbi mille salvestamise ma temaga kohtusingi. Ja Iirise, kellega Ago pikka aega koos töötas, album “The Magic Gift Box” on kindlasti mu muusikamaitse kujundamisel üks põhilisi kahtlusaluseid.
Igatahes! Tahtsin omal käel algusest lõpuni elektroonilise suunaga lugusi treida. Alustasin Beatacademy ning RecordingRevolutioni teiste kursustega, põhiliselt miximiskursusetega. Tagantjärgi võin öelda, et kasu on neist kamaluga, aga miximise puhul päris selget pilti põhitõdedest ja alustaladest ei saa. Miximine on üsna keeruline segu teadusest, mehhaanilisest tööst ja loovusest. Mainitud kursused on kindlasti hea alguspunkt, aga kõrvale oleks vaja natuke tausta, heli füüsikalist mõistmist ja proffide mõtteviise kuulda. Sissejuhatuses kõnelesime ekspertidest, kes teevad keerulisi liigutusi ja üllatavaid otsuseid ning pärast ütlevad: “Tundus loogiline.” Miximiskursustes kõlas mõlemal puhul sarnast juttu. Aastaid hiljem ja pärast omajagu praagisorteerimist olen õnneks leidnud mõned juutuuberid, kes oma keerulised mõtteprotsessid lahti suudavad seletada. MixbusTV ja Colt Capperune videod on kõik pisikesed tükid pisikeste infokildudega. Infokillud eraldi on aga suht kasutud, olulised on seosed nende vahel. Seega ühe video raames teadjaks kohe ei saa, aga tervet juutuubi-kanalit pikkamisi läbi vaadates hakkab ükskord see keeruline, sõnades raskelt kirjeldatav teadmine, end ilmutama. Killud sobituvad ajapikku kokku ja tekib teadmisbaas, mille pealt uusi seoseid luua. Iga uus tükk leiab juba kiiremini oma koha. MixbusTV kanali tasulise liikmelisuse raames saab ka muide oma mixidele tagasisidet küsida, hinnast olenevalt kas videokõnes või emaili teel. Katsetasin emaili varianti ühe oma loo peal. Ta vastas lühidalt. Inglise keel pole ta emakeel ning osade lausete tähendust ja sõnakasutust mõistsin ainult tänu ta videote vaatamisele. Aga pärast ta tagasiside tükkideks analüüsimist sain aru nii mõnestki fundamentaalsest aspektist, mida seni eiranud olin. Ta vastus polnud karm, kuri ega ebameeldiv, vaid aus ja üks parimaid kirju, mis muusika teemal saanud olen. Naljakal kombel tuli kuu aega hiljem Coltil välja video, kus samadele põhitõdedele keskendus. Ta valideeris kirjast läbi kumanud teadmised ning uued infokillukesed langesid oma kohale.
Ma täpsemalt siinkohal detailidesse ei lasku, et mida, kus, kellelt ja mis järjekorras õppida. Sellisest kirjatööst tuleks avaldamise hetkeks osalt aegunud raamat. Kui huvi on, siis tule ja küsi. Kirjelda oma olukorda ning koos leiame ehk lahenduse või kellegi targema, kelle käest koos küsida.
Need kaks teist varianti ja asja tuum
Võtsin pandeemia ajal muusika jälle tõsisemalt kätte. Keskendusin töö kõrvalt iseseisvalt enda oskuste täiendamisele, taasavasin vanad Ableton Live projektid ja alustasime Neon Lettersiga. Oleme avaldanud seni kuus (kohe seitse) lugu ja Johannaga kahekesi vaeva näinud küll ja veel. Areng on meie uut ja vana kraami kõrvutades märgatav. Kuid seda kõike seni kahekesi üksi. Ometigi alustasin kirja jutuga kommuunidest, sõprusringkondadest, seltskonnas arenemisest ja õppimisest, iseenda läbi teiste kujundamisest.
Olen viimase kuu jooksul hüppeliselt rohkem suhelnud erinevate eriliste hingedega igasugustest valdkondadest, keda kõiki oma sõpradeks julgen pidada. Kes kunstnik, kes IT-äss. Üks neist on lausa ametlik poetess kolme avaldatud kogumikuga. Jagan temaga ka enda luuletusi ning arutleme tihti luulemaailma üle. Algul oli veidi hirmus, tegu ikkagi spetsialistiga. Aga ühel hetkel jagas ta jällegi enda luuletuse mustandit ning andis loa seda toimetada. Ma isegi poleks mõni aeg tagasi uskunud, aga talle meeldis. Pakun, et mu sõnu ja tehtut nähes tekkis lõpuks see usk, et ehk saame koos midagi eriti ägedat tehtud. Mõned päevad tagasi saadeti mu esimene teisele artistile produtseeritud ja mixitud lugu masterisse. Kohtusime Eesti Laulul ning selle ajaga saanud headeks semudeks. Mispärast oli ta nõus minuga sellist asja proovima? Ehk samal põhjusel miks poetesski - ta kuulis mu muusikat ja nägi, milline mu pea seestpoolt välja näeb. Talle vist meeldis ning nõustus seal ka ise peatuma. Parafraseerisin eelmises lauses Henrik Karlssoni tsitaati. Muidugi ei toimunud mõttevahetused avalikult ega ka romantilisel eesmärgil, aga iva jääb samaks:
That is perhaps the most solid dating advice I have, by the way—show the inside of your head in public, so people can see if they would like to live in there.
Jõuame asja tuumani. Miks ma seda blogi väljaannet üldse pean?
Esiteks, et teistele ennast tutvustada ning samaaegselt välja filtreerida inimesi, keda ei huvita. Et leida veel isikuid, kellega arutleda ja jutustada nii, et mõlemad kasvavad ja asjast midagi sügavat saavad. Et jagada mõtteid ja tundeid, avastusi ning leide oma hobidest, mis igaühele vast korda ei lähe. Kui avastasin, et saturatsiooniga saab peak’e maha tõmmata ja cresti factoriga tegeleda, mitte ainult mõnusat analoogvaibi lisada, kilkasin rõõmust, aga kedagi, kes mu vaimustust üdini mõistaks, ümber polnud. Hobide all ei pea ma silmas kindlasti ainult muusikat, mis sest, et esimesed kaks postitust sellest vallast räägivad. Näiteks olen seekord käsitlenud ka teisi teemasid ning üritanud veelgi rohkemateni viia autorit, kelle ideed minus hiljuti midagi võbisema panid. Tähelepanelik lugeja ja agar lingimuljuja taipab nüüd, et tõesti viitasin siin postituses pea iga kord sama inimese juttudele. Ma pean seda väljaannet, sest tahan luua omale uusi tutvusi, uut loovkommuuni, kuidasiganes see välja võiks näha. Olgu see musaseltskond, kellega kunagi mõnel konkurssil autorite nimekiri üle võtta, või uued sõbrad ükskõik mis eluvaldkonnast, kellega teineteist harida, koos õppida ning uusi ägedaid ideid lennutada.
Teiseks olen üritanud luua ka rammusat pinnast neile, kes üksi mingite probleemidega jändavad, mille ma juba mingit moodi läbinud. Kindlasti on hirmus end kätte võtta ning netis võõrale kirjutada, eriti kui paistab, et ta on su valdkonnas sammukese kaugemal. Või noh, üldse võõrale kirjutada. Endalgi on miski häbelikkus, kui avastan netist järjekordse inimese, kelle loomingust sügavalt lugu pean (loe: Aap jälle fangirlib). Tahaks rohkem teada, aga näed ma ei kirjuta ka. Mis mina, kes mina, ei mul pole midagi vastu pakkuda … Äkki leiab keegi siit omale lahenduse või julguse tulla mõtteid põrgatama, abi küsima, juttu vestma.
Tagatipuks meeldib mulle kirjutada. Võtan seda kui harjutust tulevikuks, kui äkki midagi klassikalisemat ja poes müüdavamat kirjutama peaks hakkama.
Järgmise korrani!
Lisa nr 1. Keda Aap parasjagu fangirlib
Ma ei oska “fangirl” tõlkida. “Laikima” ka mitte.
Maris Pihlap
Ma ei süvenenud, kui ta plaat “The Search for Life Within” välja tuli. Ja kui ükskord süvenesin, siis lõi jalult. Istusin Kanpoli parklas autos, kuulasin lugu “Wine Red”. Muud maailma polnud. Suurim abiline hiljutise südamevaluga. Terve plaat on võimas. Nii minimalistlik. Kõikjal toimub midagi, aga üldpilt on rahulik ja vaikne, sest igal elemendil lastakse hingata. Ja sõnad! Mul on enamasti sõnade kuulmisega raskusi, keskendun automaatselt taustale, instrumentidele. Pean lüürika jaoks eraldi keskenduma, kui üldpilt kõnetab. Selle plaadiga võtsin kohe innuga ette. Üks hetk on loo lõpus lausa emakeelne luuletus!
Katsugem ise teha midagi keerulist, mis tundub pealtnäha lihtne ja selge. Nüüd laon Instagrammis laike ja vahel julgen kommentaari ka jätta. Rohkem, sh ka blogilaadse asja, leiab ta kodulehelt
Siin on Spotify link ja allpool “Wine Red”.
Joonas Hellerma
Joonas oskab küsida. Ja ta oskab kutsuda inimesi, kellelt küsida. Ta küsib nii, et saatekülaline ei saa oma pähe kulunud stampvastust kasutada, vaid peab uue vastuse välja tõmbama kogemustest ja teadmistest, mida varasemalt nii kasutanud pole. Midagi uut sünteesima. Tundub, et saatekülalised lahkuvad Plekktrummist rohkemana kui saabudes olid. Ma iga saadet ei vaata, vahel isegi unustan. Aga kui jälle vaatama jään, saan sealt midagi.