Oolong
Karl pidi mõlemad padjad soojaks magama. Kõvem oli ühelt poolelt veel külm. Ta keeras jälle külge. Õlad olid juba karedad, selili ei suutnud samuti lebada. Karlikujuline lohk madratsis vajus aina sügavamaks. Teki all oli palav, väljas jäine. “Ma loodan, et keegi teine ei pea patju öösiti soojaks magama,” mõtles keegi ta peas. “Loodan, et keegi maksab mu õlgadele kompensatsiooni.” Karl üritas oma valutavale peale või suletud silmis sillerdavatele kujunditele või hingamisele või tilkuvale katuseräästale keskenduda. Kasutu. Kümme minutit enne äratust lahtus suurem unesegadus ja Karl vaatas kella. Tundus, nagu poleks ta tundigi sügavalt maganud, kõik paistis ühtlane ja segane. “Alati siis, kui peab kuskile hommikul sõitma,” käis tal peast läbi enne, kui telefon ta käest libises ja ninale korraliku obaduse andis. Ohe.
Karl pani pükse jalga, kui kapiuksel rippuval särgil mingit kollast latakat silmas. Ilmselt tuleb musta särgiga minna. Tal oli triiksärke veel, aga täna oleks roosa natuke imelik. Must oli kortsus. “Ok, jõuludeks luban endale selle riideauruti,” podises ta sahtlist musti sokke taga ajades. “Maitea, tõmban märja käega üle ega võta pintsakut seljast ära siis. Vajub seljas sirgeks.”
Mart silmas teda esimesena.
“Karl! Armas, et tulla said.”
“Mul töölt anti vaba päev ka, Kadri jaoks ma ikka. Ja tee oli õnneks üsna tühi, sai püsikaga rekka taga tiksuda,” vastas ta ebalevalt oma kortsus särgi pärast pabistades.
Mart suunas ta laua vasaku tiiva lõppu, näoga seina poole. Ta mõtles veel, et miks laudu lihtsalt keset tuba kõrvuti ei panda nagu sööklas. Isegi kui praegune mööda seinu jooksev U-kujuline paigutus oleks väiksemas ruumis, ei näeks ikkagi kõik kõiki nagu filmides valitsuste sõjakomiteedes. Karli vastas istus umbes 30 piirimail paar, aga sõrmusteta. Noormees nügis tühja pilguga salfakas söögirelvi. Karl tundis tööriistadele kaasa ja imestas, et miks ülelaudset noormeheks nimetas. Paistis vanem kui tema.
“Ja kuidas sina Merlet tundsid?” küsis kaaslase peitmata igavusest ilmselgelt pahur proua.
“Ma elasin kolm aastat Kadriga,” vastas Karl lühidalt.
Noormees elavnes: “Kaua aega tagasi juba?”
Karl polnud eriti üllatunud. “Ammu, ma olen Karl, muide.”
Liina kohkus: “Tervist Karl, mina olen Liina, unustasin end tutvustada ja kohe uurima, vabandust! See on Kaur!” Kaur mühatas ühe “tere” ja naases oma söögiriistade juurde.
“Karl, tule nüüd elutuppa, kaua sa konutad nii?” küsis Kadri närviliselt. Ta hele peanupp kadus ukse vahelt. Karlil polnud võimalik Kanal2 uudistesaadet läbi seina mitte kuulda. Päev otsa müra, telekat, lõugamist, ta ei jaksanud enam. Puges Kadri tuppa lugema, aga nüüd, kolm tundi pärast kadumist avastati, et ta läinud on ning puudumine tembeldati ebaviisakaks ja lugupidamatuks. Karli enam väga ei huvitanud.
Merle kurjustas teises toas abikaasaga: “Miks sa alati taldrikule mingi pudi jätad? On sul raske puhtaks süüa seda või?”
Kaur nokkis oma teps liiga suure pintsaku varruka alt nutikella.
“Merle oli mitu aastat mu ema töökaaslane, nagu päris tädi kohe,” ütles Liina aegajalt Kauri poole tülpinud pilke heites. Karl teadis seda kõike juba, Merle oli Liina kohta vaat et iga jõul tiraadi pidanud. Küll oli ta maakas, mats, küll armastas liialt ringi tõmmata. Üks aasta pidas end kõigist kõige targemaks, aga ise polnud elus ühtegi kohustuslikku raamatut läbi lugenud. “Nii normaalne ema ja vaata, kuidas laps välja kukkus.” Karl oli Liinat ja Kauri Merle neljakümnendal juubelil kohanud, aga ega polnud imestada, et teda ei mäletatud. Karl veetis tolle peo suuresti terrassil lastel silma peal hoides. U-kumeruse põhjas tõusis Kadri ja kõlistas klaasiga. Kaurgi ajas selja sirgu.
“Ema on ja jääb mu suurimaks eeskujuks,” alustas ta kõnet. Kadri hääl oli üsna vaikne, aga peiesaali akustika oli üsna hea. Pikad valged kardinad kammitsesid kajasid piisavalt ja rahva nihelemine ei muutunud valjemaks kui kõnepidaja. Karl pidi end toolis ümber keerama, et Kadrit näha. Kadri oli kenasti riides, tagasihoidlik aga enesekindel nagu alati. Tundus, et klaasi taustal helkis preili vasakus käes kihlasõrmus. “Kiire poiss see Mart,” mõtles ta. Uus asend andis Karilile ka võimaluse märkamatult ülejäänud saali silmitseda. Enamik näod olid tuttavad. Mõnede puhul imestas, et kohale olid ilmunud.
“Ja Merle soovide kohaselt saab täna iga leinaja ise valida, kas soovib tema teed või kohvi, aitäh et tulite,” lõpetas Kadri. Saali veeretati alused kohvi ja teega.
“Kusjuures, Merle rääkis mulle kunagi jõulude ajal, et tema ema noorusajal pakuti kohvi alati magustoiduga kõige lõpus. Anti nagu märk, et aeg on lahkuda või midagi. Ma täpsemalt ei mäletagi.” Liina jäi kulm kipras meenutama, et ega ta midagi unustanud.
“Tõsi jaa,” nõustus Kaur. “Kuulsin ka seda. Mul vanaema näiteks oli alati nördinud, et kohvi nii kaua pidi ootama. Talle meeldis ikka kohe pärast soolast kohv haarata, hakkas kohe kergem. Eriti kui suured söömapeod olid. A noil aegadel vist maeti inimesed lihtsalt niisama ka. Või põletati. Sellist aineteks lagundamist ja literally kohe samal päeval mullaks pead sa saama värki polnud. Ja vesi teebeehaa väga muld ka pole, aga no mis teha.”
Karl naeratas, pomises midagi ebamäärast ja tõusis lauast. Karlile meeldisid peiejoogid. Ega ta vist muidu polekski tulnud. Inimvees oli alati midagi omapärast. Mingi teatud soolasus või umami, mida poeveest ega kraanist ei saanud. Ta oli kõik mineraalveed läbi katsetanud, aga ükski ei klappinud. Enamasti olid kõik liiga soolased ja kui mineraalivaene vesi ette sattus, oli jälle särts puudu.
“Sina!” ehmatas Merle Karlile ust avades.
“Eeee … äkki kuule, tuli meelde, et tule mulle appi korra, ma tahtsin just alla poodi minna,” puterdas Merle oma kalosse otsides. “Kadri nagunii pole kodus praegu, varsti tuleb, läks teine noh, tähendab, isal oli abi vaja.”
Karl ja Kadri elasid juba mitmendat kuud Kadri vanemate juures kolmetoalises korteris. Kadri voodi oli pooleteise inimese oma, aga paar kuud ju pidi lihtsasti hakkama saama. Kuidagi isegi sai. Tuba oli samas seisus nagu kooliajalgi veel. Isegi Justin Timberlake oli seinal oma blondide juustega alles. Karl oli siiralt uskunud, et nende korter saab lubatud ajal valmis. Aga ta uskuski tihti liialt lihtsalt. Ja majaperemees Laur oleks võinud ju pikendust anda, aga “heaperemeheliku käitumismustrite puudumise tõttu söögilaua kasutamistingimuste rikkumise ja originaalstaatuse pöördumatu likvideerimise” vastu ei osanud ega tahtnudki ta midagi kosta. Kolm kuud ämma juures saab ju ikka hakkama.
Karl taipas, et tal on maisipulgad otsas ja oli nõus Merlele vastu tulema. Kaheksandaks kuuks oli ta omajagu kaalu kogunud. Ta lemmikpüksid nägid välja nagu keskeakriisis uusrikkahärra skinny lõikes teksad, mille uus abikaasa seebiga triatloni ja veinidegustatsioon vahel jalga aitas.
“Huvitav, et Kadri oma lemmiktossudega ei läinud,” mõtiskles ta veel. Merle rääkis ta kõrval midagi kirpudest.
Jäätiseletti silmitsedes laekus Merle Karli kõrvale, korv juba täis.
“Karl, sul pole jäätist vaja praegu.”
Karl jõudis natuke juba solvuda, kuid rohkemaks polnud aega. Merle haaras tal õlgadest ja sikutas ta enda ette seisma. Ämma pilk polnud ammu nii kiisanud.
“Sa tead, Karl, et ma armastan sind? Lääge ehk öelda nii, aga nagu oma poega. Klišee, eksole? Aga ikkagi. Ma armastan sind sügavalt ja siiralt ning ma tahan sulle kõige paremat. Ja ma tean, et sa ei pea meid eriti millekski, aga see pole oluline.”
Karl punastas: “Ei ma ju..”
“Jaa, ole vait. Kuula nüüd. Minu uks on sulle alati lahti. Selge?”
Karl oskas vaid noogutada.
Merle kohv oli fantastiline. Tee samuti. Karl oli õigesti teinud, et oma oolongi ise kaasa tõi. Sai selle kunagi kingituseks, kui pisikesena vanavanaema matustel kirstu juurde ei tahtnud minna. Aga vanaonu oli ta ette kükakile laskunud ja öelnud: “See oli su Memme lemmik. Ta unistas, et ta lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed kõik võiks seda peieteena juua. Ta kogus selle tee jaoks aastaid raha. Sa ei taha ju Memme kurvastada? Võta see pakk endale ja mine ütle talle aitäh.” Nii vähemalt oli ema talle seda lugu rääkinud. Õnneks polnud Karlil seni olnud eriti põhjust oma teepärandit pruukida. Kohvist ta nii lugu ei pidanud ja kohapeal pakutav oli õnneks kvaliteetne. Tal oli mõlemas tassis veel ainult põhi, olgugi et ta eriti püüdlikult oma joomistempot aeglustas.
“Kuule, ma vist tegelikult ikkagi mäletan sind,” leidis Liina suult koogipuru pühkides.
“Seal juubelipeol, sa mängisid lastega. A sa olid üsna ümar.”
Karl muigas: “Tõsi, meenub!”
“Anna andeks, aga sa tundusid üsna mannetu,” itsitas Liina. Viin oli oma töö teinud. Seekord tavaline poeviin.
“Aga ma olingi,” naeris Karl samuti.
“Mis sul juhtus siis, üsna pulk oled ja naeratad ka nii soojalt, ma mäletan ainult mingit halli varet.”
Karli peas mängis keegi klippe tollest peost. Ta ei julgenud siis isegi tantsida.
“No see oli ammu,” rahmas ta käega ja uuris sujuvalt, kui kaua Liina ja Kaur juba koos olid olnud.
“Viis kuud! Me nimelt …” jätkas Liina punapõskeil kihistades, aga Karl ei kuulanud. Ta loksutas suus teed ja lasi sel end kanda. Ta unustas jalgele kleepunud viigipüksid sootuks. Tundus, nagu oleks augustikuumuses akna taga vahtralehed liikuma hakanud.
“Mis paps tahtis siis?”
“Paps?” imestas Kadri.
“Mhm, aitasid teda täna millegagi ju,” nohises Karl oma kätt kaasa pea alt ära sikutades. Ta õlad jäid kiirelt kangeks.
“Aaa…” jäi Kadri vaikseks.
Karl ei suutnud normaalset asendit leida. Padi oli mõlemalt poolt soe, aga talle meeldis külm. Vahel voltis ta isegi oma kõrvad kokku ja surus kuulmeavasse. Hea jahutus. Kadri kõrvad nii kokku ei käinud. Kõhred olid liiga jäigad.
“Karl, ma tegelt ei aidanud,” alustas Kadri. Imelik paus tekkis.
“Ma magasin siinsamas Mardiga. Kolmandat korda.”
Karl unustas oma padja. Kõik tundus niigi liialt kuum.
“Miks sa mulle praegu ütled?”
“On sel vahet?”
“No …”
“Mis sa muul ajal oleks teinud, vihaselt minema jooksnud?”
“Kas just vihaselt, aga oleks ehk jah, ära läinud?” kohmetus Karl.
“Mhm, muidugi,” torises Kadri vastu.
“Kas su padi on veel külm muidu?” uuris Karl.
“Mhm.”
“Vahetame?”
“Fain.”
Karl ei maganud too öö eriti. Nende kujuline lohk madratsis vajus aina sügavamaks. Teki all oli palav, aga kivisein teisel pool neelas sooja nagu varakevadine muld. Naise tagumik surus ta vastu seina üsna lapikuks, ehk tal ei jäänudki muud üle, kui tekki enda ja kivi vahele kuhjata. Ta padi oli mõlemalt poolt soe.
“Karl, tule korra,” sosistas Kadri talle järsku kõrva. Liina oli omadega kuskile Bali randadele ja Kauri päevituskreemini jõudnud.
Karl naeratas Kadrile ja tegi nagu palutud. Kadri juhatas ta kadunukese lähisugulastele mõeldud garderoobi.
“Emme jättis sulle,” lausus Kadri paberkotist klaaspudelit välja tõmmates.
“Ütles, et pane pudel kõrvale ja anna Karlile, ülejäänud läheb teeveeks või kohviks. Ja et ma seda pudelit ei lahjendaks. Ma ei tea, millega sa selle ära teenisid, et terve 500ml lahjendamata vett saad, samal ajal kui oma pere peielauas õblukeseks tõmmatud lürri peab lürpima, aga no nii on.”
Karl naeratas ja võttis Merle vastu. Milline au. Ta kummardas kord, avaldas Kadrile kaastunnet ja naases oma kohale. Ta naeratas Liinale ja Kaurile, naeratas teistelegi, haaras toolileenilt pintsaku, tõmbas püksid jalge küljest uuesti lahti, silus korra sirgeks higistatud särki ning asutas end minekule. Bussi oodates istus ta kõrvale sinisilmne ja lohvaka krunniga naisterahvas. Karl oli eemalt ta puusi juba ammu täheldanud. “Nii palav, surnuaial oli vähemalt varju, aga siin … Avaldan kaastunnet muidu, tundub et tulete just disintegratooriumist.”
“Tänan teid. Tulen tõesti.”
Preili jäi oma telefoni vahtima.
“Tohib küsida, mis teie nimi on?” uuris Karl.
Tütarlaps naeris: “Keidu!”
“Keidu, ega te minuga teed ei soovi juua?” küsis Karl.
Keidu muigas ning noogutas.