Mõnus, tõesti mõnus 2024
Ehk mis mulle tänavu meeldis.
Naudin igasuguseid “aasta parimad misiganes” nimekirju. 2024 parimad etendused? Loen huviga. 2024 kõvemad satureerimise pistikprogrammid? Läheb vaatamiseks. Albumid? Raamatud? Filmid? Jah, palun. Olen ammusest ajast detsembri kandis möödunud aasta erinevaid lemmikuid üles tähendanud. Alguses lihtsalt oma lõbuks, kuid neid on hea pärast soovitustena kasutada. Seekord leidsin, et tehkem siis juba suurejooneliselt. Kõik pole ilmtingimata 2024. aastast pärit, kuid minuni jõudsid selles ajavahemikus küll. Siin pole ka kõik, mis mulle sel aastal tohutult meeldis. Ühte postitusse nad lihtsalt ei mahuks. Selmet kõike aastavahetuseks ritta laduda ja internetivaakummise kiita, olen võimalusel loojale otse öelnud, et ta mind liigutas. Tidali lingid viivad muide iga voogedastuse platformini, ei pea Tidali kontot olema. Postitus tuleb hiigelpikk, ehk emailis te täit asja lugeda ei saa. Avage lihtsalt veebilehitsejas. Ja bookmarkige kohe postitus ära, tõenäoliselt on mitmes osas lugemine lihtsam. Lisaks on pärast hea sõpradele suurepäraseid kultuurisoovitusi jagada. Natuke hiljem järgneb ka postitus aasta isiklikematest saavutustest, soovitustest ja kogemustest. Siia jätan pigem sedasorti kraami, mida lugejal ise ka lihtne kogeda on.
Muusika
Hea album paneb mind kohe kihama. Muidugi on mul hiigelkogus playliste ja üksikuid aasta hitte. Enamasti neid kuulangi, kuid hästi tehtud plaadis on sügav võlu. Tervikteoseid on eriline kuulata. Mõnel plaadil polegi ühte-kahte eraldi väljapaistvat hitti, mida välja noppida ja playlisti susata. Albumis töötab kõik ühtsena ja eelnev ning järgnev lugu teeb keskmise märksa paremaks, kui ta ehk üksikuna oleks. Lõpu poole leiab ka mõned kontserdikülastused ning isegi ühe programmi.
Dora Jar - “No Way To Relax When You Are On Fire”
Spotify pakkus, et mulle raudselt meeldiks see album. Itsitasin esimese loo ajal. Ja iga järgmine üllatas ning ajas muhelema. Rõõmuhüüatused! Milline seiklus! Seinast seina ideid kõige pisemates asjades nii instrumentaalis, produktsioonis, kui ka suurtes nagu lugude ehituses, järjestuses. Ometigi kodune ja üsna tuttav kitarr, vahel trumm, ei midagi võõrast. Ehe näide, kuidas vana head saab ikka ja jälle värskelt teha. Album mõjub mulle märksa pehmemana kui põlemine. Ma just nimelt lõõgastun, kuigi rahu ja puhkuse all midagi pakitseb. Mitte ärevus, vaid pigem soov liigutada, kepselda ja ise midagi ägedat luua. Seostuvad värvitoonid on täpselt nagu albumipildil - soojad ja sügavad, mitmekesised, kuid mitte kriiskavad. Panen aeg-ajalt autos mõne loo mängima, nagu “Smoke Out the Window” ning siis taipan et ei-ei, kuulame ikka algusest! Album, mis töötab tervikuna paremini kui eraldi lugudena. Harv ja imeline. Minu 2024. aasta lemmikalbum.
Alice in Chains - “Jar Of Flies”
Alice In Chains oli koos Pearl Jami, Tooli ja Nirvanaga mu tiinekamasenduse ja -ängi suurim kaaslane. Tol ajal kuulasin põhiliselt parimate palade kogumikku. Iga kord kui “Would?” lõppeb, hakkab peas “No Excuses” kohe mängima, sest need kaks tulid tol plaadil järjest. Tänavu aga võtsin miskipärast just “Jar Of Flies” albumi ette. Vist seetõttu, et mu vend Alice In Chains’i järk-järgult avastas. Olen talle tänulik. Mõtlesin alati, et “No Excuses” on kuidagi nii akustilise kõlaga, pehme ja armas muu grunge kõrval. Tuleb välja, et terve plaat on säärane. Armusin. Millised bassikäigud, mäherdused pillitämbrid. Nende kahehäälne laul lummab sellises kontekstis rohkemgi, kui elektriraju keskel. “No Excuses” on ja jääb mu lemmiklooks, kuid nüüd on talle tekkinud taustsüsteem, koht kuhu ta kuulub. Mu Nirvana lemmikalbum on “MTV Unplugged” - pehme ja akustiline grunge. Nüüd avastasin lõpuks Alice in Chains’i sametplaadi. Kogu grunge valu ja viha saab soojema ja kutsuvama vormi, vähem järsu kui Nirvana. Kuulates keskenduge trummikõlale. Kui suur, täpne, aga samas kodune. Ja kui kutsuv on bass… Tegu on põhjusega rokiajaloo klassikaga.
NewDad - “MADRA”
Esimesena võlus mind albumikunst. Tundsin kadedust. Siis kuulsin loo “Angel” bassi. Äratundmisrõõm. Kuulasin pikalt ainult sedasama esimest lugu. Miskipärast ülejäänud plaat ei kõnetanud. Kuid hiljem, kui “Angel” oli arhiveeritud playlistide tolmu kadunud, komistasin talle jälle otsa. Midagi loksus siis paika. Ma ei mäleta siiani täpselt, mis albumi teises pooles toimub. Aga see pole halb. Iga plaat ei peagi alati 100% tähelepanu keskpunktis olema ja sobib tundemassiks päeva saatma. Ja tundepilve MADRA pakub. Mähib sind lootusrikkasse melanhooliasse (issand kui kriitik asi, mida öelda). NewDadi shoegaze’i suunda kanduv, kuid puhtam helikeel on kuidagi turvaline. Tegu pole kindlasti millegi täiesti uuega, kõiki tükke on varasemalt siin seal kuuldud. Pixiesi kitarrid, Geowulf “Saltwateri” refräänimeloodia, “Angels’i” bassikäik, mida isegi olen lugudes kasutanud… Eks see kõik lisabki turvalisusele. Aga mõnus on. Kuulan plaadi veel paar korda läbi, et lõpp ka teravamalt välja joonistuks, aga olen juba praegugi õnnelik.
FINNEAS - “For Cryin’ Out Loud”
Eilishi uus plaat läks minust suuresti mööda, aga Finneas tuli ja jäi. Langeb minu jaoks samasse kategooriasse Harry Styles’i “Harry’s House” LPga, mida kõrgelt hindan. Pealtnäha nii tavaline ja lihtne indie plaat. Kõik on paigas. Iga elementaarne asi suurepärasel tasemel. Võiks lausa BigMusic liinitoodanguks pidada, kuid siit siiski ei kõla läbi “kärab küll” masstoodangut. On ehk tõesti valemi järgi kirjutatud, umbes nagu Loreeni euroka võidulugu, aga valemid on viimistletud ja kõigest kumab iseloomu läbi. Igav ei hakka. Kõlan nagu tõeline kriitik: “Ugh, peavool,” aga tõesti on mõnus. Iga lugu nii ei laksa, nagu singlid, aga tervikuna töötab. Pakub toredat kulgemist, kõneleb erinevatest külgedest igivanast armutunnetes vaevlemisest, kõlab toekalt aga siiski õhuliselt. “Cleats’i” salmikitarr tundus alguses nii lapselik, aga kuulad, ja ei tahakski midagi muud.
Sten-Olle Moldau - “Midagi On Puudu” ja “Rapla”
Tutvusin Sten-Ollega eelmise aasta sügisel. Hullumeelne sell, naerutab kõik ribadeks. Ja samas säilitab eneseiroonilise killu rebimise ajal väärikuse ja lugupeetavuse. “Midagi On Puudu” tuli välja just siis, kui ma teda aukartuse ja lahtise suuga klassi teisest otsast vahtisin. On vast EP. Minu meelest on Sten-Olle üks parimaid lauluteksti kirjutajaid Eestis. Kes veel tulistab nii kõrge arvu kalambuure sekundis? Kes ajab keelemängudega naerma ja järgmisel hetkel võtab kukalt kratsima, et kuidas ma nii ilmselget ja kaunist asja elu kohta ise kunagi täheldanud pole? Kust ta võtab kõik need teemad, millest teised laulda ei taipa? Seejuures pole armastusteemad kuskile kadunud. Nad on lihtsalt ägedamad. Mulle on ka lüürika kirjutamine väga tähtis, kuid kui mina panen palju ilusaid sõnu järjest ritta, et oleks ilus, müstiline ja luuleline. Stennu ütleb sama asja kiiremini, konkreetsemalt, sama luuleliselt ja suskab nalja ka sisse. Okei, sai ehk selgeks, et ta oskab luuletada. Aga muusika pole vähemtähtis. Ka seal on kõik imetore. Traditsioonilised, kodused, akustilised pillid mida kasutatakse vahvalt, omanäoliselt ja tihti üllatavalt. Bass on nii meloodiline ja elab läbivalt meloodiainstrumendi elu, mida väga tihti ei mallata teha. Tagatipuks laulab Sten-Olle nii armsalt. Kui te vaid teaks, kui hästi ta räppi, dubsteppi ja rasket rokki teha suudab, mida oma isikuprojekti alt siiani avaldanud pole… minu tuleval plaadil ta lausa karjub. “Rapla” on ta eelmine LP, kust pealt olen mõned hitid, nagu “Riburadapidi”, “Rapla Posid” ja “Sinuga või Minuta” ribadeks kuulanud.
Magdalena Bay - “Imaginal Disk”
Wild ride. Eelmine album oli neil tavapärasem ja konkreetsem ning juba mällu sööbinud. Nüüd on vaheldust rohkem, seiklus põnevam. Seekord pole ehk tavamõttes nii suuri pop-hitte, aga kel neid vaja, kui nii eriilmeline plaat seltsiks on. Ega nendest silmatorkavatest kaasakiskujatest ka puudust pole. Ka helikeel on vaheldusrikkam. Leidub erinevate ajastute stampe, kuid peamiselt 80ndate tunnuseid. Palju jämme ja gruuvimisi, autorid kõlavad end vabalt tundvalt. Palad ei lõppe siis, kui arvad, et peaks, vaid võtavad uue suuna. Osadel on täiesti ootamatud struktuurid. Kas siin ei peaks refrään olema? Ei, kuulad seda mis me sulle mängime. Ja ma kuulan naerulsui. Lugude järjestus on täppisteadus. Pausid ja puhkused, kui neid vaja, ühtlased tõusuteed ja langused. Üleminekud lugude vahel on teadlikult kirjutatud. Pean sellest trikist alati lugu, sest see annab mõista, kuidas vabadusetunde taga on tõsine planeerimine ja läbimõeldus. Produktsioon on super. Esimest korda “Image’it” kuuldes ehmatasin järsku, et mu kõlar peksab üle. Bass plärises nagu katkine kõlar. Aga ei, nii peabki. Aplaus.
Pärnu Muusikafestival
Milline tänuväärne töö, mida Järvid Pärnus teevad. Festivali ajal on linn paksult rahvast täis ja kohale ei tulda mitte ainult üle Eesti, vaid maailma. Kontsertkava on aastast aastasse fantastiline. Leiab uusi ja võõraid kui ka vanu tuttavaid. Esineda saavad nii maailmastaarid kui ka alles õppivad muusikud. Tänavu jäid silma Järvi Akadeemia noored dirigendid ja üks 12a tšellist. Niivõrd eripalgeline ja kütkestav kontsert! Ja see oli vaid üks neist. Kontserte jagub igale maitsele, iga Järvi toob oma värvi. Paremat võimalust sellise kvaliteediga klassikalist muusikat kuulata ja kogeda meil lähimaailmas pole. Katsun iga aasta käia võimalikult palju, kuigi passi pole veel miskipärast ostnud. Kui te kunagi käinud pole, siis tasub. Ma juhtumisi suviti Pärnus ka, winkwink.
Artur Kapi oratoorium “Hiiob”
Eesti Kontserdi hooaja avakontsert Neeme Järvi juhatusel. Ma pole teadlikult eriti Kapi muusikat kuulanud ja seega oli kõik uudne. Küll oli alles äge. Tekkis küsimus, et miks mängitakse nii palju maailmaklassikuid, kui oma tagahoovist on sellised heliloojad võtta? Ah? Või ma lihtsalt ei tea? Mida iganes, see kontsert oli igal juhul kananahka tekitav elamus. Orkester oli samuti imeline ning millised solistid! Südantsoojendav vaadata nii paljusid andekaid inimesi koos muusikat tegemas. See teeb klassikalised kontserdid minu jaoks veelgi erilisemaks - ilusa kogemuse jaoks on korraga vaja rohkem imeandekaid, kui nt ühe soolokontserti jaoks. Milline pühendumus.
Tidal
Oh Spotify, miks oled selline? Miks kõlad nagu oleks kõlar teki all? Miks lõikad tuimalt üle 16kHz kõik ära? Miks ei maksa artistidele midagi, aga CEO on nii rikas, et ei saa enam aru, mis raha üldse on? Miks tõstad selles valguses oma hindu? Miks sellise tihedusega oma UId drastiliselt ümber teed? Miks liigutad asju nii sagedasti mujale, et jälle ja jälle peab uuesti õppima, kuidas äppi kasutada? Miks ägedad võimalused kaotad või ebamugavamaks teed? Miks su desktopiäpp end ise tööle paneb iga kord, kui ma selle välja lülitan ja isegi reinstall ei aita? Isegi arendusse ei jõua see üüratu raha, mille kotti ajate?
Tidali helikvaliteet on nii hea, et ma kuulan isegi autos rohkem mussi, kui varem. Tidali helikvaliteet on nii hea, et ma võtan hetki, et stuudiomonitoride taga vanu lemmikuid üle kuulata. Tidali kasutajamugavus on seni sama püsinud ning arenenud läbimõeldud sammudena õiges suunas. Pole olnud tunnet, et olen järjekordse AB testi ohver, kus A on kehva variant ja B halvem. Tidali hinnad on samad mis Spotify’s. Mul on praegu veel mõlema perepaketid, sest Spotify’s on osad albumid ja lood, mida Tidalis pole. Enamasti vanem Jaapanist pärit muusika. Ja Sten-Olle “Midagi On Puudu” On Ka Puudu. Paljud siiski jagavad Spotify linke, ehk mingil moel võiks ta alles olla… aga miks?
Kirjatükid
Ask Polly
Nõuandeveerg. Kirjutajad saadavad autorile Heather Havrilesky’le üsna samasisulisi kirju probleemidega, kus detailid erinevad, kuid mis sisimas on üsna sarnased ja keerlevad elu õnnetuse ümber. Heather vastab iga kord erinevalt. Ta ei väsi. Olen järjepanu imestanud, kui mitmel kaunil viisil saab neid samu ilusaid asju öelda. Pärast mõnda aega kõiki postitusi enam lugeda ei jaksa, kuid enamasti on tore ja hea üle lugeda, et sa oled õigel teel või meenutada, et milline rada üldse olema pidi. Kaunis on, kui keegi niivõrd luuleliselt meenutab, et tuleb kuulata, mida sa tunned, ning mis su sees toimub. Olen parimaid postitusi lähiringkonnas palavikuliselt edasi jaganud, lootes, et neilegi kasu. Mu lemmik, karudest ja ahvikestest kõnelev teos, on allpool lingitud.
ASOMOCO
Ootamatu leid. Aitäh Katariina. Blogi, mis keskendub suuresti rahamaailma tehnilisele poolele. Siit ei leia, kuidas kuhu investeerida, vaid tehnilisi seletusi sularaha ning digiraha erinevustest, miks ja kus bitcoinid üldse eksisteerivad, kuidas neid meedias kajastatakse. Miks eksisteerivad PayPal ja mispärast autor täielikku sularahavabadust ei poolda. Teemasid on palju ning osad ehk esmapilgul keerukad, kuid soovitan ta TOP 5 artikli hulgas vähemalt ringi vaadata. Aitab läbipaistmatu finantsmaailma ja -tehnoloogiate loorist natukenegi läbi näha ning end siia maailma paremini sobitada.
Ja kui ei tea ikkagi, kust alustada, siis näiteks siit: “Casino-Chip Society”
Experimental History
Blogi autor on Harvardi psühholoogiadoktor. Aga ta ei kirjuta teadustekste, mida mõni ehk lugeda ei viitsi. Ta kaevab elu kihtide vahel välja tähelepanekuid, mis on täpselt meie nina all, kuid millele ei mõtle. Ta lahkab maailma tükkhaaval ning need tükid on ilusad. Ometigi kumab kõigest läbi ta armastus hästi tehtud teaduse, uurimistöö, loogika ning inimeste inspireerimise vastu. Kirjastiil on lustakas. Iga artiklit jällegi lugeda ei jaksa, kuid alati tasub kasvõi diagonaalis pilk peale visata. Olen siit blogist nii mõnegi märkme teinud, seda pikemalt seedinud ning siis omaks võtnud. Kui fännad enese-abi raamatuid, jääb sul tänu sellele väljaandele nii mõnigi ostmata, sest vajadus kaob. Kui sind huvitavad psühholoogi tähelepanekud, näiteks kuidas popkultuurist on saanud oligopol1, leiad samuti vastava teose. Või kui oled pikemalt mõelnud, et miks sa nii palju konni sööd, saad ka ehk vastuse. Enda soost välja tõmbamise õpetuse leiab siit ja loetumad postitused asuvad siin.
Mihhail Bulgakovi “Meister ja Margarita”
Me koolis seda lugema ei pidanud. Lugesin siis nüüd. Ammu pole nii palju nalja saanud. Tõlge on ladus, sujuv ja kütkestav. Igatsen sel tasemel tõlkeid. Ma loeks kaasaegset kirjandust eesti keeles märksa rohkem, kui ei peaks üle ühe raamatu nägema fraase nagu “saavutas mis tahtis lendavate värvidega”. Tule taevas appi. Aga vat sel ajal, küll siis alles tõlgiti! Kihistasin pidevalt naeru, vahel lausa lagistasin. Lugu on põnev, ootamatu ning igatpidi õpetlik. Meeldejäävaid seiku on kamaluga, vahvaid krutskeid kõikjal.
Alastair Reynolds’i “Zima Blue and Other Stories”
Jälle aitäh, Katariina. Loen meeleldi lühilugusid. Imeline vorm ning üsna keeruline. Kuidas ehitada mõne üksiku leheküljega maailm, tegelased ja sündmustik, millest lugeja hoolib? “Zima Blue and Other Stories” on sci-fi fännidele tõeline maiuspala. Ehk olete juba näinud “Love+Death+Robotsi” osa “Zima Blue”, mis Alastair’i lühijutu põhjal tehtud? Sama võrratud on siin kogumikus ka kõik teised. Tegeletakse ajaga, maailmade huku ja sünniga. Sügavad ideed, kaunid käigud. Sci-fi on ja jääb suurepäraseks inimhinge nätsutamise vahendiks.
Teater
Linnateatri “Kolemees”
Linnateatri tükk mehest, kes on kohutavalt kole. Ühes vaatuses tempokas teos, mis suudab olla samaaegselt nii ühiskonnakriitiline, inimese olemust lahata, kui ka kõhtu naerust kõverasse käänata. Piuside etteaste oli imeline. Lavadisain ja kostüümid olid minimaalsed, erakordselt stiilsed ning mis seal salata, päris seksikad. Lavastus ise leidlik - asupaigad, olukorrad, samad näitlejad erinevaid tegelasi kehastamas ning aja kulg olid kõik tabavalt lahendatud, kuid ei jätnud midagi segaseks. Ootasin lõpus ka ilmselgena näivat pöördkäiku, aga seda ei tulnud. Ja nii oligi parem.
Draamateatri “Mefisto”
Jana saatis sünnipäevaks teatrisse. Aitäh. Ja milline teos! Nägin palju teisigi Draamateatri etendusi, mida ka kuulsamaks võib lugeda. Näiteks “Vend Antigone, ema Oidipus”, “Kuritöö ja karistus” ja mõni veel. Kõik olid suurepärased, soovitan soojalt. Imelised lavastused, näitlejad, tehniline teostus. Võiks neist omaette blogi kirjutada, kuid ometigi soovin siinkohal esile tõsta just “Mefisto”. Ulfsak on fantastiline. Minu üks lemmikuid, kuid tundub tihti Võigemasti või Malmsteni varju jäävat. Ehk kujutan ette. Juhani hääl, füüsilisus pakatavad võimust, on kandvad. Ja miks ei mängi rohkem Britta Soll? Või on asi jälle mu piiratud silmaringis? Lavastuses oli minu meelest perfektne tasakaal traditsiooniliset ja kaasaegsest. Lava sügavuse kasutamine oli efektne. Lugu ise on samuti kaasahaarav. Kui igatsed millegi klassikalise kuid siiski nii sujuvalt kaasaegse järgi, et ei pruugi ajastusegu märgatagi, siis vaadake “Mefistot”!
Kellerteatri “Kaasosaline”
Kellerteater on mu jaoks uus. Lavastavad ainult põnevuslugusid. “Kaasosaline” oli esimene nende tükk, mida nägin. Esimene vaatus tundus nii klassikaline krimilugu, et oli lausa harjumatu. Nagu vaataks mõnda Agatha Christie tükki. Aga siis tuli keerdkäike rohkem kui iial ette oleks osanud näha. Ja siis mõni veel. Kui pöörded kõik lõpuks tehtud, keerati jälle uude suunda. Pärast etendust paluti mitte midagi mitte kellelegi rääkida, sest see rikuks elamuse. Ma olen nõus. Ärge lihtsalt pärast esimest vaatust ära minge, kui kohmakas tundub, eks?
Von Krahli “Fundamentalist”
Liisa Saaremäel! Erki Laur! Rohkem palun! Nägin Liisat hiljuti ka “Reformierakonna missal”. On alles näitleja. Erki samuti. Teda pole ma ka eriti palju kuskil näinud, loodan tulevikuks vastupidist. Lugu ise on sünge. Teema kõnetas mind, sest isegi jälginud inimeste säärast muutumist, kadumist, taasavastamist. Pealispinna all hõljus mõlema tegelase puhul küsimus: mis siis saab, kui mõranevad need ideed ja välised struktuurid, millega nad tohutul määral samastutavad? Mis saab, kui murenevad mõtted ja loosungid, mis su isiku moodustavad? Mis sinust endast siis alles jääb? Intiimne lavakasutus, publiku asetus, näiteljatöö. Soe, lausa füüsiline ja samas kurb. See etendus on põhjusega kõiksugu auhindu võitnud.
Kinoteatri “B-koondis”
Kinoteater etenduse vormis. Lugu pole, ainult sketšid. Naerda sai pidevalt, vahel oli raske hingata, kogu Eesti sport sai halgu alla. Sellega on kõik kokku võetud.
Filmid ja sarjad
“Arcane”
Ma ei tea League of Legendist peale meemide midagi. Ja õnneks pole seda ka “Arcane’i” vaatamiseks vaja! Teine hooaeg tuli tänavu välja ning sidus kõik imekauni sõlmekesega kokku. Rohkem lugu edasi ei lähe. Nii tore, kui sarjad ei kesta lõputult ja pakivad kodinad suure pauguga enne, kui kohustuseks muutuvad! Soovitan sarja kõigile ja loodan, et te ei kohku, et tegu on animatsiooniga. Animeeritud ei tähenda enam ammuilma lastesaadet, saage üle. Action on tipptasemel, igast kaadrist õhkab mõnusat ja värsket raha lõhna. Keerdkäigud põnevad, tegelasi seinast seina. Nalja saab ka. Viimase hooaja tundeliseim hetk on interneti täielikult vallutanud. Ka minu. Vaatasin nukralt aknast välja, kuulasin soundtracki aina üle ja üle ning tundsin tegelastele kaasa, liblikad kõhus. Tundekeeriseid veel päevadeks. Vaatasin internetist arvamusvideoid ja analüüse, mida ma kipun ainult lemmikute puhul tegema. Kui te kunagi “Dishonored” mänguseeriat olete mänginud, siis “Arcane” on kunstiliselt üsna saranse stiili ning maailmaga ning on tõenäoliselt nii silmailult kui aineselt lähim “Dishonored” sarjale, mis iial tehakse.
“Furiosa: A Mad Max Saga”
“Furiosa” mõjub märksa intiimsemalt ning vaoshoitumalt, kui eelmine “Mad Max: Fury Road”. Film keskendub tegelastele ja nende arengule kordades rohkem. Viimati oli Mad Max lihtsalt urisev sell, kes mürgli keskele puhta kogemata sattus. Tõeline staar oli ju ka siis Furiosa. Kuid minu arvates on selline mitmekülgsus ühe saaga raames teretulnud. Tahakski näha samas maailmas midagi teistsugust, mitte äravahetamiseni sarnast kraami üha uuesti. Näitlejatöö on meisterlik. Anya on algselt omanäoline noor ja ainulaadne Furiosa, kuid kasvab aina rohkem Theroni tuttavaks mängitud tegelaseks. See on hea oskus näidelda nagu keegi teine. Ometigi jääb Anya suurepärane sooritus natukene varju, sest Hemsworth pimestab. Nii Chris Hemsworth kui Evans on pärast oma pikka superkangelase elu avastanud pahalaste võlu. Seda on kohe näha, et nad naudivad oma kurjamite rolle täiel rinnal. Ma vaataks filmi uuesti juba ainult Hemsworthi võltsnina ja monoloogide pärast. Kuid nagu Mad Maxile omane, on ka auto-märul kõrgeimal tasemel. Keegi teine peale George Milleri sellist praktilist vaatemängu naljalt ei paku. Ja kui pakub, siis mitte intensiivse Milleri-spetsiifilse vürtsiga. Eelmise osa nägemine pole kuidagi kohustuslik.
Civil War
Alex Garlandi “Civil War” tundus paljude kriitikute arvates natuke nigel olevat. Küll oli vähe sisu või vähe tegelaste kasvamist, idee ise oli mage või ei juhtunud midagi piisavalt. “See juhtum ei viinud ploti edasi.” Siinkohal tahaks pikalt jaurata sellest, et kas plot ongi alati see kõige olulisem? Vahel on tunne ja kohalolu märksa tähtsamad. Meenuvad filmid nagu “Tenet” (“See polnd loogiline, midagi ei saanud aru mis nad rääkisid!!!”) või “Miami Vice” (“Igav, miks nii palju paadikaadreid?!”). Keda kotib, kas sa nägid kui cool see oli praegu? See bro kakles just koridoris ajas tagurpidi liikuva endaga. Musklis Colin Farrell kõige kuumemas ülikonnas kõige kallima kiirkaatriga üle öise ookeani Kuubasse kluppi kimamas ei viigi ploti kuskile. Ega pikad kaadrid öises Miamis lahtise katusega Ferrariga kimamisest, taustal parim sountrack. Aga mu keha kiheleb. See on lihtsalt nii võimas. Need spec-ops naise higised musklid, kui ta neonatsi liiga suurest relvast sihtides võimekat monoloogi vuristab, on vibes to the max. Naastes nüüd “Civil Wari” juurde, siis tõesti, ega kõik kriitikud eksigi, aga see pole oluline. Tähtis on see õõv, mis filmi vaadates tekib. See kohutav maailm, tunne kuklas, et äkki täpselt nii lähekski, on võimsad. Sõjaväeline osa filmist on super tacti-cool, mis on “Sicario” ja “Zero Dark Thirty” kõrval üsna haruldane. Kristen Dunst pole mul eriline lemmik, aga siin oli ta suurepärane. Värske staarihakatis Cailee Spaeny ilmub antud nimekirjas veel hiljemgi välja. Tagatipuks on see üks ilusaimaid filme, mida ma see aasta nägin. Jah, isegi “Furiosa” kõrval. Ära mõtle liiga palju, lihtsalt lase end kanda. Lõpetuseks jätan teile tunnise video-essee teemal Vibes Movies.
Alien: Romulus
Ma ei kannata tänapäeva mõistes õudukaid. Rappimist ja suurt kurjust, verevalamist. Ma keeldun “Saage” vaatamast. Säärased filmid on mulle füüsiliselt valusad. Ma ei tee endale nii. Küll aga armastan cosmic horrorit. Ja sci-fid. “Alien” pole siiskipäris cosmic horror. Tõeliste õudukafännide jaoks on Alien ehk isegi rohkem triller kui õõvafilm, verd on võrdlemisi vähe. Esimene “Alien” on üks mu lemmikuid. “Aliens” on samuti vahva, kuid märulifilm, mitte triller. Pean lugu ka Ridley Scotti eelloost “Prometheus”. “Covenant” aga tundus juba “Prometheus’i” kehvast rahalisest sooritusest tingituna stuudio päitsete all kannatavat. Lõppeks tundsin puudust esimese stiilis filmist. Ja seda “Romulus” ka pakkus. “Furiosa” juures targutasin, et sama saaga raames võiks uusi asju proovida. Aga nagu enamasti, pole kõik nii mustvalge ning vahel on päris tore, kui tagasi algse juurde naastakse. Seekord oli nii. Lugu oli täpselt sama, nagu esimeses. Aga maailma arendati mõnusalt edasi. Androididele keskenduti värske nurga alt, tulnukad ise pakkusid vahvaid ja leidlikke väljakutseid mitmel eri viisil. Sain täpselt mida tahtsin - originaali vundamendil uut maja. Tehnilise poole pealt laitmatu, kaameratöö ja CGI veatud. Kosmosekaadrid ei jäänud karvavõrdki sci-fi klassikutele alla ning panid mind kinos valjult ahhetama. Režissöör Fede Alvarez suutis isegi Prometheuse saaga parajalt sisse pitkida. Lisaks õhetasid pärast kinoelamust mu põsed, sest Cailee Spaeny vallutas. Näidake teda mulle veel, palun.
Nähtamatu võitlus
Pole kindel, kas nägin “Nähtamatut võitlust” eelmisel või sel aastal. Vahet pole, sellest filmist peab rääkima. Kui julge, kui ilus. Mul on praeguseks pärast kõiki kiitvaid sõnu sõnavara otsa saanud. “Nähtamatust võitlusest” kõnelen vaid ülivõrdes. Usun, et paljudele see film kohe üldse ei meeldi. Võib kentsakalt mõjuda, kui pole natukenegi kursis Hiina ja Hong Kongi võitluskunstižanriga. Tempo on kõva, märul kütkestav, visuaal maiuspala, näitlejatöö kandev. Ester Kuntu rabas mind “Tões ja õiguses”, lõi jalust siin. Ursel Tilk oli tugev, kütkestav ja domineeriv. Huumor oli täpselt parajalt imelik ja tobe, ehk täpselt mulle. Ja kogu filmist kumab läbi eneseiroonia, kuidas endast liigtõsiselt ei arvata. Aga see ei tähenda, et teose tegemist tõsiselt poleks võetud. Vastupidi. Palun veel. Ja veel.
DanDaDan
Ma esimese osa keskel mõtlesin, et mis nüüd siis? Et kas isegi minu animetaluvuse tase on käes? Tundus nii kiimane. Teine osa käras kah. Ja siis mind pöörati. Ootan neljapäevi nagu pisitilluna päkapikke, sest siis tuleb DanDaDani uus osa välja. 20 minutit õndsust, südamest naeru ja pidevat lõua lahti vajumist. Nädala kolli formaati, tulnukate ja deemonite vahele on peidetud imearmas armastuslugu. Tegu on rohkem rom-comi, kui märulianimega, mis teeb silmad ette nii mõnelegi “päris” rom-comile. Autorid teavad, kuidas tunnetega mängida. 7. osa ajal istusime vennaga kõrvuti ja lahistasime nutta. Paar minutit enne pühkisime naerupisaraid. Science SARU stuudio on juba kaua kuulus olnud, kuid pigem ehk niši-stuudiona? MAPPA ja teiste shonen-jump hiiglaste kõrval vähemalt. Aga nüüd on Science SARU end nende kõrvale areenile murdnud. Lugu ise räägib tiinekast tüdrukust ja poisist. Üks usub kummitusi ja deemoneid, aga mitte tulnukaid, teine vastupidi. Otsustavad üksteisele tõestada, et tulnukad/kummitused on olemas. Mõlemal juhtus õigus olema. Kui kõlab totralt, siis ongi. Ja nad teavad seda isegi, mis lisab elamusele veelgi.
Frieren: Beyond Journey's End
Filmides ja fantaasialugudes räägitakse tihti võimsast seltskonnast, kes otsustab suurele kurjale vastu astuda. Teekond läbi ohtude, et lõpuks koll tappa. “Sõrmuste isand” näiteks. “Frieren” küsib aga, et mis saab siis, kui Suur Paha on võidetud?Nimitegelane on pea igavese eluga haldjas (nagu Legolas, mitte Tinkerbell), kes avastab järsku, et ta reisikaaslased on vanad ning ükshaaval hinge heitmas ilma, et ta märganud oleks. Esimese osaga poetasin pisara. “Frieren” on rahulik kulgemine lähedaste ja hetkede märkamisest. Kohtumistest, hüvastijättudest, mälestustest ja edasi liikumisest. Hulka on traageldatud ka noore armastuse õitsemine, imetore võlukunst, olemise ilu. Naljakal kombel peidab end oma hooaja kõige rahulikum ja vägivallatum saade võimsamaid lahinguid.
The Elusive Samurai
CloverWorks stuudio täielik üllatus. Peategelane on pisike särasilmne prints, kelle suguvõsa riigipöördes tapeti. Poisiklutt ei oska üldse võidelda, aga on parim põgeneja, põikleja ja ronija. Mäletate põhikooli rahvastepallis seda ühte selli, kellele keegi kunagi pihta ei saanud? Prints on kordades parem. Tagatipuks ka siiralt hea inimene ning juht. Hämmastav võime animatsioonistiile kokku segada, vesta põnevat muinasjuttu ja olla seejuures kaasaegne, värske ning vaimukas. Ei jõua teist hooaega oodatagi!
Delicious in Dungeon
Teate neid kokasaateid, kus tehakse uhkest välismaisest ning eksootilisest toorainest imelisi toite? Suu aina jookseb vett, ahmid episoode, kõike tahaks proovida? See saade on sama, aga süüa tehakse fantaasiamaailma koobastes ja vangikongides kõikvõimalikest elukatest nagu basiliskid, karjuvad Harry Potteri naerised, kalainimesed, greifid jne. Suu jookseb täpselt samamoodi vett. Esimeste osade puhul tekkis küsimus, et miks teeb seda saadet stuudio Trigger, kes on tuntud oma üle mõistuse bravuurika, elava ja intensiivse stiili poolest. Paar episoodi hiljem oli vastus käes. Fantaasiamaailma seiklused, teekonnad uhkete söökideni on Triggeri marinaadis keedetud. Nalja on nabani, nunnut kõriauguni ja maitsvat toitu toidukoomani. Tavaliselt ma fantaasia-animet eriti ei vaata, kuid tänavu on lemmikute nimekirja end lausa kaks sokutanud.
Kohad
Elva
Millal te viimati Elvas käisite? Ega ma ka ei mäletanud, järelikult tuli minna. Üritame perega suvel Eestis ringi sõita. Eriti kirkalt jäi meelde Elva. Kelly annab seal nimelt laulutunde ja kui tema seal käib, siis tasub minna. Eripalgeline paik. Kaunilt ja hoolega disainitud ja ehitatud peatänav, järved iga nurga peal, üks ilusam kui teine, ühele lausa promenaad peale ehitatud. Mu aasta lemmik ujumiskord oli Vaikses järves. Ma ujusin teistes ka, aga too smaragd keset metsa tekitas tunde, nagu oleks Muumidesse sattunud. Või Indiana Jones’i maailma. Metsavaimud kaldal puudevilus laulmas. Elva elurajoonid on samuti omanäolised. Männimetsas päikeselaigus idüllid, nõlvadele ehitatud tihedad lillemeres aedlinnakud. Mägitee muusikakoolist otse veeni. Süüa saime ka hästi. Soe ja kutsuv.
Muhu- ja Saaremaa
Muhumaale on nii lihtne minna. Mõtlesin, et ei tea mis suur läbi rõnga hüppamine ees ootab, aga praamisüsteem oli vahvam ja ägedam kui Soome minnes. Meeldiv kogemus! Armastan merd ja oleks praamil kauemgi loksunud. Ma käisin viimati Saaremaal.. noh vähemalt ma olen seal varem käinud, eks. Kuldses sügisvalguses Muhumaa oli kodune, samas piisavalt teistsugune, et eksootilisena mõjuda. Ja millist leiba ja banaanikeeksi Muhumaal tehakse! Sattusime varahommikul Muhu Pagarite ust otsima. Kohalikud vudisid aina kuskilt välja, auravad pätsid käes. Vennaga ahastuses teejuhiseid küsinud, talutati meid vaat et käe kõrval kohale. Turistid lõbustasid. Muhu kirik pani imestama, ajalugu lugema, tagasi tulemist ootama.
Teekond Saaremaale oli võõras ja põnev. Milline loodus! Pärnu kandis sellist asja ikka ei näe. Kui palju kaasikuid! Itsitan oma ette, kui maanteel vurades aknast kaasikuid silman. Meenub “Maleva” tsitaat: “Kaasiku taga kuusikus näeme!” Kuressaare on täiesti teise hingamisega, kui ootasin. Kujutasin ette Elva sugust vaikset ja rahulikku õhustikku, aga mereõhk teeb oma töö. Teadsite, et luuderohi kasvab ainult Saaremaal nii võimsaks ja suureks, et suudab maja neelata? Peatänav oli laiutav, kutsuv ja peohõnguline. Vanalinn meenutas Rootsit, või ehk mõnda Saksa linna. Ilusad mõisad, vahvad elurajoonid. Üritame alati pisemad linnad ristipõiki läbi sõita, et näeks lisaks kuulsatele kohtadele ka kus inimesed pesitsevad. Isegi Kuressaare Lasnaka osa mõjus põnevalt. Lisaks oli kesklinnas äge Magazin ja vahvad kaltsukad. Söstar pakkus mõnusat lõunat. Deep-fried mulgipuder.
Tiirutasime ka mujal ringi. Kaali kraater, muidugi. Kolleeg ja poolkohalik Liisa viis meid erinevaid imeasju vaatama, sealhulgas ka Pajuvärava tallu, kus kõikvõimalikke erinevaid sulelisi ja karvaseid nägime. Kel võimalust, võiks sealt läbi astuda. Pererahvas on üdini armas ja pereloomad vahvad. Pöide kirik tekitas härdust, mis ammu peal pole käinud. Jumalakartlikustki.
Sikupilli Prisma
Sikupilli Prisma on öösiti imedemaa. Ainulaadseid kooslusi, gruppe ja üksiküritajaid, kes seal pärast kümmet ringi liiguvad, näeb tavaliselt vaid lennujaamades. Unine inimene, kellel on täiesti suva, sest ees ootab veel 8 tundi passimist ja lendamist. Kui sa veel imestad, et miks ta säherduse imeliku ostukorvi kokku paneb, siis sa unustad, et tal on tegelikult suva, mis sa arvad. Kohtad üliagaraid selle, kes oma ootamatu intensiivsusega võipakkide vahel tuuseldavad ja samaaegselt piimatoodetest laulu laulavad. Silmad kuskilt pimedast välja roomanud ööasukaid, kes end krõbedas pakases kassikõrvades turvalisemalt tunnevad, kui talvemütsis. Punaste silmadega uneajast üle teismelisi, kelle hulgas päeva saavutustest ülev noormees just selle kommipaki üle erakordselt vaimukat nalja visates lõpuks oma naiskonnast just selle ühe, valgetes dressides preili südame võidab. Viimati seisin sabas täiesti lumivalge ja kohaliku moslemidaami, mustlasnaise, madrusevormis posiga, kes energiajooki ostes oma vanust bemmi võtmetega tõestas ning Indrek Taalmaaga. Iga külastus on seiklus, pettuma ei pea iialgi. Lisaks müüvad nad Oivariini, Fasupala, Juhlamokkat, häid naiste nahkkindaid, Iittala Muumi ja Teema tasse, pleistaviisi ja legosid. No ja kõike muud ka.
Kanpol
Esinen avaldusega: te pole korralikus poes käinudki, kui Kanpol varem külastamata. Kanpol on alfa. Kanpoli ei koti moodsad uhked pimedad ja tumedad poesisustused. Need lihtsalt jäljendavad kunni. Kanpoli ei koti su vajadused. Sellegipoolest täidab ta need kõik. Sest ta lihtsalt on iseloomult nii kõva. Ma ei avastanud Kanpolit see aasta, aga ta pakub järjepidevalt parimat ostlemiskogemust. Kanpol on ladukauplus Pärnus mingi arusaamatu prügimäe ja surnuaia ning Reldori vahel. Kuskil maja taga olla ka mingi koertekool. Ma pargin ainult paremale, Papiniidu poolsetele kohtadele. Olete mõelnud, mis uhkes ja suurutsevas poes müüdavate vorstide otsest saab? Või mida natuke, ja fui, “ebastandardsete” singilõigetega tehakse? Pannakse Kanpolis müüki sigaodava hinnaga. Sama imemaitsev šampinjonisink, mille soetamiseks peaks ostujõult Stockmanni toidupoe püsikas olema, aga natuke ebaühtlase paksusega. Ja nii odav, et mõtled, kas äkki varjatud kaamera saatesse sattunud oled. Lisaks maitsvale praagile saab kõike tavapärast ka. Ning kuhjaga ebatavalist. Kanpol on AINUKE pood, mida ma tean, mis müüb Häädemeeste mineraalvee kõiki variante kuuspakkides. Erinevaid vähemtuntuid kuid suurepäraseid tooteid jagub igasse kategooriasse. Ja mitte kõik pole nii imelik, et tahaks lihtsalt pulli pärast proovida, vaid leidub ka nende tumeda sisustusega poodide aulettide staartooteid. Osad kommid aegajalt on ka üleaja, aga no mis selle muidu hirmkalli ja ülihea karamellikommiga juhtub? Mitte midagi. Teate ehk, et ma ei suuda karamellist ära öelda (vabandust, hambaarst ja ortodont) ja möödunud tähtaeg pole mingi takistus. Mitte ühestki teisest poest ei välju sa säärase hinna eest nii imetabase, kentsaka, rikka, ja küllusliku ostukorviga. Vahel, kui juba eos tead, et praegusel kellaajal on pood paksult rahvast täis, tuleb õõvastus, sest kui Prisma on öösiti eriline, siis Kanpol on alati ning veel oma mõnusas väikelinna sõbralikus kuid samas kurat-kobi-eest-mind-ei-koti-miski-peale-vetsupaberi mahlas. Samas mängib vanadest Canoni kõllidest alati RetroFM või midagi muud sarnast, mis ikkagi tuju lakke lööb. Kanpoli turvad tunnevad Laia-poisse tõenäoliselt nägupidi, sest üle ühe külastuse võtab kohe jala tatsuma. Ma muidu pelgan tantsimist, unustasin sellest psühhiaatriga kõneleda, aga Kanpolis on kõik vahekäigud läbi tantsitud. Jätke võtmed väljapoole! Ja Kanpolis ei koti mitte kedagi. Kui lahe atmosfäär, heal tujul täna puudub ots ja äär! Tantsi, kui tahad. Põhjust on. Hell yeah.
Vestiaire Collective
Ülemaailmne netikaltsukas. Kasutajamugavus on tasemel. Saad oma kontole enda suurused lisada ning kiirelt pakutavat nende järgi sorteerida. Lisaks on esmakohal ka “Telli euroopast” nupp. Müüakse põhiliselt kallite ja hirmkallite brändide riideid, ehteid, kotte jne. Kuid kuna kõik kaubad on kasutatud, saab vahel hingehinnaga riideid kõigest kopikate eest. Olen seni tellinud kaks asja. Ühe Marni särgi, täiesti kandmata ja musta reede ales sigaodava hinnaga ja lisaks Dries Van Noteni pusalaadse särgi. Natuke väsinud, kuid hinna poolest nagu tavalisest külakaltsukast. Muidugi tekib küsimus, et kas siis sedatüüpi riiete vahele võltsingud lihtsasti ära ei eksi? Ka poodnikud on selle peale mõelnud. Nimelt vaatavad poe spetsialistid kõik kasutajate müüki pandud esemed üle ja üritavad neti teel võltsingud tuvastada. Kallimatel toodetel on hinna sees ka füüsiline ülevaatus, ehk müüja saadab esemed esmalt Vestiaire’ile, kes pärast toote olukorra ja eheduse kinnitamist ostu edasi saadavad. Odavamatel on see teenus lisaraha eest. Netis levib ka nurinat, et nad pole kõige asjalikumad eksperdid, aga kuuleb ka vastupidist. Tagastada ei saa, aga pood lubab sul toote kohe automaatselt ise uuesti müüki panna, vist ei pea isegi uusi pilte tegema. Kõike sealt ilmselt osta ei jaksa ega tahagi, aga vahel leiab kohe täpselt sulle loodud erilise lemmiku. Soovitan! Muidugi olge ettevaatlikud, sest netist ostmine on netist ostmine, aga samas on võimalus igapäevase kiirmoeketi asemel tunda enda nahal eriti kvaliteetse ja aastaid kauem kestva riide puudutust ja seda pea sama hinna eest.
Khuulshop
Kodune Telliskivi kaltsukas. Ma pole seal kordagi käinud, aga neil on samuti netipood. Tootevalik jälgib kõige viimasemaid lääne trende, kui see teid kõnetab. Olen sealt korra ostnud. Tellisime imetoreda paksu ja täiesti ainulaadse kampsuni ning vahva bussijuhivesti, soe ja stiilne. Enne tellimuse teele panemist võtsid aga Khuulshopi inimesed ühendust ja teatasid koos pildiga, et leidsid vestist augu. Küsisid, kas ma endiselt vesti tahan, pakkusid ka allahindust ning soovitasid õmblemist. See konkreetne materjal oli kahjuks selline, mida niisama õmmeldes enam ei päästa, ehk loobusin. Kuid tõsiasi, et nad üldse uurisid, märkasid, klienti teavitasid ning isegi allahindlust pakkusid, võitis mu südame. Lehitsen nende veebipoodi tihti. Ainult et sorteerimine on telefonis kehva, tahaks kõiki meeste riideid korraga vaadata, aga nupp ei tööta. Saab aga riidetüüpide järgi filtreerida. Meeste kampsunid jne. Arvutis seda muret pole. Ja ega see mind takistaks nagunii. Üks päev lähen Telliskivisse kohale ka.
Lõpetuseks
Kummardus. Siia välja jõudmine pole kergete killast. Varsti kohtume taas, siis juba isiklikumad teemad. Subskraibi, siis ei jää ilma. Ilusaid pühi, armastust, sallivust, kuulake üksteist.