Luuletused jälle
Ehk kraadi võrra nõrgem vunk ja üldlevinud kujutluspildid
Sopamülka servalt sillernahkne inimõis
vaikselt valges sukas saabub suvena,
astub õrnalt, toonekurena.
Sabas sörgin, imestan: jäljest järjest tärkab kannikesi,
kestvaid kauneid kullerkuppe, kanarbikke.
Teiste päeva päikse unne heidab kõik kel langeb pilke,
a endas kadunt sügistuules kaunikese
silmist sünkraskust sillerdada võiks?
Liiliamere lainevahus
lebab keha, lahus
lõppemata ööst
kui katkemata eha.
Ihu
kui kurva mehe kirjatööst -
emavärvi puusanukid,
ehasinad puusalohud,
huulepehmed kõhuvoldid.
Kuis liiliamere laineharjal
tõuseb-langeb keha,
mis sinimarjalpundil
lõppeks leidnud oma koha
ja lõpetand mu lõpmata eha.
Kuumast segaduses
suvest kleepund käsi
poolkogemata paitab teist.
Peita silmis tõusvat häbi,
ütelda:
“ma unistasin meist.”
Sa unest päikselaigus
tühja tormad leidma teist,
ei otsida, ei oodata
pole kaugemale meist.
Ja unest päikselaigus
saab tuhksuhkur magus.
noor ja kahvatu
võõras, ootamatugi
ning tänini soe
Jätsin ööseks akna lahti,
kuid ei und ses sirelitest paksus õhus
meite õrnalt kootud kodupõhus.
Vaid higis palgeil langeb õielehti,
ehk eile end koos külmas pesime
ja palavast nüüd lina ihuvesine.
Veel vastu päikest viimseid hetki
värske varasuve vahus kiharaid
sul põskeilt tõsta ihkan vaid.
Kui ehk hommik külma tooks
ja pääste päevast varju looks,
ma su pihalt udupiisad jooks.
Ärkad. Su sõnadega üle kallan
nagu mina ikka, ummisjalu umbropsu.
Vaatad, pilguga mu hirmu valdad,
vastutasuks saan vaid vastu nina nipsu.
"aeg sinust on lahti"
Enter
You sent
on vaid enne sind ja pärast
varasemas olla ei enam mahti
ja tulevikku ei näe me hetkesärast
Pugeda voodisse võõrasse,
kus maitsta su igapäevaelu
või langeda ja eilsest kuivata.
Kus katkiste huulte õõnsusse
kaelakee su eilsest elust
õhu vahel tahab lõigata.
Pugeda voodisse võõrasse,
kus maitsta su igapäevaelu
ja homsest su juustes oleks vilu.
Kus vajuda kehasse raugesse
ja lõppeks lasta meil põimuda,
mul voodisse võõrasse lõimuda.
sädelen kesk öiseid põlde
kuis riidekilde
tükihaaval heita allatuulde
helgin ehk veel üksi
sulgend silmil sinule
rukkiräägupesale
või ammukustund ehale
tantsin oma higist läppund ihule
tahtmist vastu võetud tükile
kus seltsiks veel vaid rukkirääk
ja muu mis ammu libisend mul käest
