Küsi Aabult nr 1
Ehk vastan su kirjale.
Sissejuhatus
Mulle laekus anonüümne kiri. Ja ma ei salga, olen mõne ülemere nõuanderubriigi suur fänn. Ei saanud lasta võimalust käest analoogset proovida. Vastan sellele kirjale läägelt, klišeedest kubisevalt, ühepoolselt, targematelt kokku varastades ja võib-olla tohutult igavalt ning leierdatult. Ometigi olen küsimise peale sama juttu palju eraviisiliselt rääkinud ning tihti on vastaspool näinud suuri silmi, üllatust ning avastamisrõõmu. Äkki on see sulle. Või leiad ehk midagi uut või lihtsalt meeldib lugeda, et teistel on samamoodi.
Kiri
Tere, Aap.
Ma olen krooniliselt väsinud ja kurb ja vihane ja pettunud ja võimetu oma häid suhteid hoidma. Võimetu endasse uskuma. Rahutu, ringipõiklev ja usaldusvääritu. Aina enam paljastub vaevu valgust läbilaskva musta loori alt suvalises järjekorras ammuseid viltuseid valestimoodustunud käitumismustreid, mida ma varem pole ära tabanud. Mul on siiralt hea meel ja suur tänutunne, et need mustrid avalduvad, aga tahaks lihtsalt üks normaalne inimene olla ilma tumeda krussis minevikutaagata, mida varjutavad vaid lühiajaliselt toimivad toimetulekumehhanismid ning terava mõistuse ja vankumatu vale-ebakindlusega õigustused. Sellele kõigele lisaks olen ma enesekeskne ja huvitun minimaalselt teiste elust, mis muudab mu eraklikuks. Siia tippu ei seedi ma üldse enesehaletsust, millega me jõuame tagasi sinna vihapunkti, mis kutsub esile taaskord toimetulekumehhanismid, mis apparently ei tööta.
Lugupidamisega,
Tusklik.
Lõputu ring
Armas Tusklik, läheneme tükikaupa.
Meil oli kontoris seinal A4 paber, kus peal ring ning tekst: "Võite siin ringi vaadata!" Hea sõnamäng, aga vist ka olukorda ilmestav. Oled krooniliselt väsinud, sellele lisab viha ja pettumus, märkad oma käitumismustreid. Pahandad, et "normaalne" inimene pole, otsid abi kohtadest, mis esmapilgul paistavad leevendust pakkuvat, kuid lõppeks siiski ei tööta, vaid väsitavad veelgi. Seejärel oled krooniliselt väsinud, sellele lisab viha ja pettumus, märkad oma käitumismustreid. Pahandad. Ringid ja kordused, tõusud ja tsüklid on elule omane. Ma ei paku, et nüüd lõhume suure pauguga mustri ja lõpetame ringi, sest säärased ühekordsed jõupingutused ei kanna eriti vilja, sest oleme meistrid tagasi vanadele radadele suunduma. Küll aga saab ehk järgmise ringivaatamise mõne lihtsa ja korduva nipiga paremaks? Kaheksakümnendal kordusel juba kaheksakümnenda nipiga?
Minevikutaak
Minu minevikus on nii mõnigi karu. Üks hammustas, teine lõi käpaga. Kolmas lubas oma koopasse kaissu talveunne. Mu filosoofiaõpetaja palus kunagi esseedes läägeid klišeesid vältida, aga kuna vaat et kogu mu tekst on seda niigi, siis vajutame veel gaasile: kõigil on omad karud. Normaalne. Mis aga pole, on märgata, kuidas need jäljed sind praegu juhivad. Ja siinkohal on põhjust rõõmustada - sa paistad neid isegi nägevat. See on kõige alus, esimene samm, ilma milleta poleks midagi muud ette võtta. Luba endal uhkust tunda.
(Kõrvalepõige. Normaalne säärases kontekstis, nagu sa vist seda kasutasid, on haruharv. Ma mõnda "normaalset" ehk isegi tean. Keegi kes on leidnud tasakaalu ambitsioonide ja olemasolevaga rahu tegemise vahel. Kes jõuab olla teistelegi toeks ning ümbritsevasse sobituda ilma end kaotamata. Aga vaid mõnda. Sedasorti "normaalseid" võib juba kaugelt ära tunda. Õhkavad mingit teatavat nakatavat rahu ja õnne. Ja siis on muidugi veel too igavikuline "A mis on üldse normaalne?! See mis Aap just ütles kindlasti mitte! Normaalne on see, mida ikka valdav enamus on!" )
Lühiajaliselt toimivad toimetulekumehhanismid, mis apparently ei tööta.
Neid on. Ja vaat et alati on neil sama eesmärk: vaigistada too tohutu müra, kisa, ülevoolav lärm. Kuid mitte kõik ei too lubatud leevendust. Enamasti vist kasutatakse väliseid tegureid - alkohol, paaniline saadete vaatamine, mängud. Kes läheb ja reisib palehigis, sest reisil on mõte mujal, kes käib peolt reivile ja reivilt kluppi. Ometigi ärkad ükshetk pohmakaga ja kõrvad ikka valutavad. See hetk, kui Netflixi "next episode" alles täis tiksub on piinarikas. Kes märkab, et tegutseb vaikuse saamiseks, kes toimetab autopiloodil. Siiski pole pikas perspektiivis säärasest põgenemisest kasu. Iga taaskohtumine oma seespidise kaosega väsitab aina rohkem. Välist abikätt on aina rohkem vaja. Mõni saaks taararaha eest kuu aega töölt vabaks võtta. Ja siis vaatame juba jälle kõik seinal toda sama ringi. Teeks aga ühe sisekaemuse.
Minu jaoks liigitub too valjusus kaheks - keegi ülimalt negatiivne targutaja ning tunded. Peamist müra tekitab targutaja. See sell, kes inimkeeli su peas pidevalt räägib. Ta ütleb: "Mu meelest on Teele (ma pole ühegi Teelega tegelikult tuttav) tola ja mulle ta ei meeldi," või "ma ei suuda endaga enam elada!" Ta pillub vankumatu vale-ebakindlusega õigustusi. Oodake hetk! Kellele ei meeldi kellega elada? Kellele ei meeldi Teele? Mulle, sellele häälele? Kuidas saab keegi mina väsida endaga elamisest - see eeldaks kahte osapoolt. Mind ja iseennast, kuid mind on siiski ainult üks? Targutaja, too hääl, on tegelikult tööriist, kes oma kohustuste piiridest üle on astunud ja täidab praeguseks enamasti kogu siseruumi. Ta peab eluohte märkama, keerukaid ülesandeid lahendama, arutlema ja meid elus hoidma. Ometigi peaks ta kasutuses olema siis kui vaja - kui elu on ohus, kui mateprobleem ees istub jne, mitte iga ärkveloleku aja jahuma. Kuna ta räägib palju, oleme tihti temaga samastuma hakanud. Ta kutsub end minaks. Meie kutsume teda minaks. Selmet märgata ta enamasti nukrat ja meidhävitava alatooni, kuulame ta juttu nagu enda omagi. Kui aga õnnestub hindamata ja neutraalselt kõrvalt kuulata, ilmneb ta sünkraskus. Selgub, et ta on enamasti lihtsalt krooniline möliseja, kelle müra alt ei märka enam midagi muud. Ei näe, kuidas armsam valutab. Ei silma, kuidas linnud su nina ees lombis pesevad. Ei kuule enam, mis su sees ja müra taga toimub. Millised tunded liiguvad, lainetavad ning kuidas keha neile reageerib. Järsku on liigesed kanged, väsimus tappev, sees kaos ja elu nukker. Üritame segadust ja kurbust peletada, peame neid vaenlaseks, lisame õli tulle.
Ilus jutt, aga mis ette võtta? Ei midagi suurt. Märgata, kui ta jälle targutab. Ja seejärel kõrvalt kuulata. Pole vaja midagi arvata, hinnata. Targutaja on igati salakaval ja plastiline. Kui talle tähelepanu pöörata, siis ta vaikib. Ei suuda tähelepanu keskpunktis olla. Möliseb ainult siis, kui sa ei märkagi ja talle ei keskendu. Tagaustega on ta ka semu. Tihti juhtub nii: kuuled juttu, kuulad, targutaja vaikib, tekib rahu. Järsku ütleb keegi: "Oh kui mõnus vaikus, küll see hääl oli ikka tobe." Aga kes muud seda ütleb, kui targutaja ise, kes jälle vaikselt platsi ronis, kuni sa lihtsalt olid? Harjutamise asi. Alguses on vaikust ehk alla sekundi. Siis viis. Kunagi ehk püsivam kui targutaja. Kuidas harjutada? Reklaamitakse mediteerimist. Äppe, 15 minutit päevas! Mõni teeb paaniliselt trenni, sest raske füüsilise töö ajal pole targutajal jaksu esile trügida. Küll aga sai varem sissetallatud radadest juttu. Suuri ja igapäevaelu sassi löövaid samme on raske juurutada. Tuleb ehk nädala välja, aga siis ununeb korra, paar, lõplikult. Tehkem omale asi lihtsamaks! Leia oma päevast sagedasti korduv elementaarne füüsiline tegevus. Elad trepiga majas - trepist kõndimine. Mina näiteks valisin kätepesu. Iga kord, kui oma tegevust teed, keskendu täielikult. Mis lõhnaga seep on? Mis tunne on veel käte ümber? Kas on karedam kui eile? Kuidas su sõrmed kätt mudivad? Kas vesi kõlab täna pritsivalt või kosena? Nii keskendudes ära hinda ega kõnele vaimusilmas, lihtsalt tunne ja ole kohal. Selline piiritu keskendumine on esialgu tohutult raske, sestap on säärane pisike tegevus hea. Ja mitu korda läbi päeva tekib neid pääseid targutaja jutuvadast palju. Puhkust on siin ja seal. Korra päevas 15 minutit tundub rohkem nagu katsumus, tüütu ettevõtmine, väsitav. Aga käsi pesta on järsku tore. Ja kui tuleb juba hästi välja ning unustad täiega kohal olla, siis vaheta lihtsalt tegevust! See on lühiajaliselt päriselt ka toimiv toimetulekumehhanism. Vähemalt alguski.
Nõnda vaikust harjutades märkame lõpuks müra alt muudki, näiteks tundeid. Nad seiklevad, haaravad kehaosi, liiguvad, maskeeruvad ja muutuvad. Ometigi on neil nüüd seda rohkem ruumi teha. Avasta, kus mingi teatud tunne paikneb. Ja tunne neid. Tundeid tuleb läbi tunda, mitte kõrvale lükata. Iga tunne on olemise osa, loomulik ja seetõttu ka ilus. Nukrus pole paha, kurb võib olla ja aegajalt peakski. Anna neile ruumi olla, tunne neid ja mõni hetk nad lahtuvad, muutuvad millekski teistsuguseks. Tunnetega võitlemine ajab neid vaid kandu kinnitama. Tasahilju märkad, samuti nagu targutajagi, et sina pole su tunne. Nad on osa sinust, mitte sina. Katsu näiteks öelda, et tunned viha, mitte oled vihane. Ma tunnen kurbust, mitte ma olen kurb. Juua, et kurbust peletada surub meid kokku väsinud palliks. Endaga olemine annab õhku ja vabadust, võimaluse edasi liikuda.
Ja siit ehk koorub küsimus, et kui ma pole tunne, ega hääl mu peas, siis mis ma olen? Mina olen kuskilt seest ja sügavalt kiirgav. Tundub, et kuskilt kõhu ja päikesepõimiku vahelt, sul ehk mujalt. Oled tohutu olemise tunne, mida märgata võimalik vaid vaikuses. Mõned kultuurid on seda olemist jumalaks kutsunud.
Tähtis ääremärkus: kõik siin peatükis on raske. Harjutamine ongi raske. Aga veel keerulisem, kui sa hästi ei maga. Su keha vajab kosutust. Pidevate 6-5 tunniste unedega võitled tuuleveskitega. Väsid, kere ei jaksa, pea ei toimeta nagu võiks, targutaja on platsis, tunded vohavad ülepea ja järsku oledki viha, mitte ei tunne viha. Mina ei taha su viha küüsi jääda.
Tähtis ääremärkus nr kaks: soovitan lugeda Eckhart Tollet. Kogu see peatükk on suuresti temalt õpitu ümberjutustus.
Enesekeskne
Sellele kõigele lisaks olen ma enesekeskne ja huvitun minimaalselt teiste elust, mis muudab mu eraklikuks.
Enesekeskne ja endast hooliv on erinevad asjad. Kõigist ja kõigest ei peagi huvituma. Kui suhe on sulle kehva mõjuga, siis pole mittehoolimine enesekeskne. Tasub alati viisakas olla, aga viisakas ka endaga. Ka mina olen üsna eraklik. Ja kas see on siis kuidagi paha? Kas see pole "normaalne"? Seljuhul võin öelda, et normaalsus on väsitav. Ma lausa armastan omaette kõige tähtsamate vahetus läheduses olesklemist. Mu kohta on lausa ingl k hermit öeldud. See ei tähenda, et ma inimestega läbi ei saaks, uusi tutvusi ei otsiks või inimestele avatud poleks. Vastupidi. Küll aga küsin: miks tuvastan pahandavat alatooni? Eraklikkus ja vähestest huvitumine ei pea tähendama üksildust ja enesekesksust. Äkki pole mittehuvitavate karud lihtsalt sama värvi, mis sinu?
Enesehaletsus
Enesehaletus on targutaja jutuvada. Tasub kuulata, kuid mitte pimesi omaks võtta. Tihti on seal all mingi tõde, aga kas just see, mida esitletakse? Pigem tähelepanuta ja vaiba alla pühitud tunded, näiteks ebaõiglusega maadlemine, tahtmatus ise teisiti teha. Targutaja leiab alati õigustusi. Ja selle monoloogi all võibki longu vajuda. Eriti, nagu enne arutlesime, kui ei tee vahet endal ja tekstis peakolus. Kusjuures, ka oma kõnemaneere ja keskkonda muutes saab end tihti enesehaletsusest välja mudida. Üks mu hea sõber kasutab praeguseks sõnu teistmoodi ning on märksa õnnelikum kui varem. Eeskujulikuks näiteks sõna "vihkama". Maailmas on palju pimedat viha. Sallimatust kõige tühisemates igapäevahetkedes. Me loobime sõna "vihkama" edasi tagasi nagu aitähhe ja tsausid. Natuke ebamugav olukord? Vihkan seda. Parim sõber mälub natuke liiga lahtise suuga? Vihkan kuidas sa sööd. Aga kas vihkame? Vihkamine on niivõrd tugev sõna. Kui te mõtlete, et mida te tõesti siiralt, põleva kirega vihkate? Mul meenub vaid sõda, perevägivald ja seda tüüpi asjad. Kas plekk su pluusil on tõesti samaväärne? Kas ennast on põhjust samaväärselt oma söömishälbe pärast vihata? Ma usun, et ei. Ma olen kaua üritanud välja juurida endast ja lähedastest nii tugevate sõnade ilma põhjuseta kasutamist. Ja ausalt on maailm ilusam ja helgem koht, sest sul ei teki iga pisema ebamugavuse peale peas seost sünge ja tumeda tundega. Inimesed ümber on soojemad, ilusamad. Ometigi me ei taipa, kuidas sõnade kasutamine meie mõttemustreid muudab. Kõrvalekalle ja muidugi lihtsustus, pisendus üldisest olukorrast. Ma sel teemal praegu rohkem ei peatu.
Kokkuvõte
Sa paistad üsna tundeteadlik olevat. Emotsionaalset intelligentne. Mu sõber ütles, et see iseenesest ei aita tunnetega tegeleda, pigem isegi vastupidi. Lõhe teadmiste, kuidas peaks olema ja tegelikkuse vahel võib kannatuse allikas olla. Tundmine ja analüüsimine on kaks ise asja, ehkki mõlemat on tarvis. Analüüs on targutaja pärusmaa, kes ühe asja kallal lõputult nämmutada võib. Ühel hetkel on aga vaja tal ka puhata lasta. Luba endal olla. Taha ja ürita endaga olla. Kuula mis toimub, ole keskkonnas mis sulle sobib. Kuidas tuvastada, kas oled õiges kohas? Jällegi, kuula. Tea, et see mis toimub, on olemise osa ja "normaalne". Luba endale õrnus ja haavatavus. Teadlik tundmine ja olemine on võimas, hindamatu. Loe. Kui midagi muuta on vaja, siis pisikeste ja kergesti täideviivate sammudega, mitte suurte hiiglaslike hüpetega, mida üle paari korra teha ei viitsi. Vaata, et su kehal hea olla oleks - maga, liiguta, puhka. Meelemürgid toimivad vastupidiselt. Märka teisi ja räägi sõbraga. Julge seltsi ja abi küsida. Kui sees valjuks läheb, pööra sellele tähelepanu. Ja uuri, kuidas su kehal olla on.