Kodu

“See ei tähenda, et ma ei hindaks sind,” ütles Ingrid.
“Lihtsalt siit edasi on teistmoodi.”
Fred kuulis seda juttu juba kolmandat korda. Ingridi vankumatus kumas ta armsast ja hoolivast seletusest selgelt läbi. Polnud vist mõtet neljandat korda küsida. Nende viieaastasel suhtel oli lõpp. 

“Millal ‘Tokyo Drifti’ vaatame siis? Jõulude aegu pidime juba ju,” küsis Kaspar.
“Näiteks ülehomme? Ingrid on siis õhtul Tartus teatris ja pidi pärast bestu juurde ööseks jääma,” vastas Fred.
“Mees, pool aastat olete lahus juba,” ütles Kaspar.
“No jaa, aga suht võimatu on praegu korterit saada, eriti sellist nagu Ingrid tahab. Ja mulle meeldib praegune, nii et ma ei viitsi ka kolima hakata,” vastas Fred.
“Mida iganes,” ühmas Kaspar. “Ülehomme sobib küll.”

“Ülehomme tuleb Kaspar külla, vaatame filmi,” ütles Fred nii muuseas.
Ingrid keeras end näoga Fredi poole.
“Mõnus ju, oleks aeg ära teha,” ütles ta naerusui.
“Nõus, ja kuna sa ära, siis tal ka kergem. Ta jälle imestas me üle.”
“Las imestab. Viitsid ulata mu kaped, palun.”
Fred haaras öökapilt soovitu.
“No selge, mul homme töö üheksast, vaata et veenäidu võtad,” ütles Ingrid enne kui kaped suhu toppis.
“Mäletan,” vastas Fred. “Head ööd siis.”
“Maga hästi,” oli see lause mis Ingridi plasthammaste vahelt vist kõlas.

“Kas sa jõulude aeg oled maal?” uuris Ingrid.
“Nagu ikka, jah. Mis siis?” vastas Fred.
“Ma tahaks Kristjaniga 26-30 siin veeta. Pole päris valmis veel üksteise perekondi nägema, aga veidi jõuluaega tahaks koos veeta ikkagi.”
“Jaa muidugi. Ma vist tulen alles uuel aastal linna tagasi.”
“Ah äge, ma panen su asjad selleks ajaks kappi või kuskile, muidu hakkab küsima veel, et kelle kraam siin vedeleb,” jätkas Ingrid. “Ma pole talle seletanud veel, et endiselt koos elame.”
“Teab kui kauaks enam, teil tundub üsna hästi minevat. Kahe peale ehk jaksate juba Kopli kantigi elamist vaadata.”

“Ta ütles, et tal on minuga igav. Ei paku piisavalt ‘tserebraalset’ väljakutset! Mida see isegi tähendab? Tserebraalne pole isegi sõna!” Ingridi nutt vaheldus vihapursetega aina tihedamini. Fred silitas ta pead ja lükkas pleedi jalgadelt. Nutva inimese kaisus hoidmine andis hästi sooja ja jaanuarikuine pakane ei seganud enam niivõrd. “Peaks õhtul ehk teist korda ka kütma,” jõudis Fred mõelda.
“Ja lihtsalt niisama, ilma hoiatuseta! Ma arvasin, et äkki Kristjan ongi siuke pilvedes hõljuv vend, kes korralikult kunagi kohal pole, aga härral oli lihtsalt igav jah?!”
“Tont noh, mis tast ikka loota,” lisas Fred. Talle meenus, kuidas aasta tagasi ise oli siin diivanil nutnud, kuidas vaikushetkedel läbi magamistoa ukse Ingridi ohkamist kuulis. Ta oli endale lubanud hommepäev välja kolida. Fred kruttis Ingridi juukseid ja tõmbas ninaga. Sama lõhn, aga teistmoodi armastus. Silmis vilkus mälestus kuidas Ingrid selle korteri, kodu, ilmatuma kitsas dušinurgas suuga tal seepi silmast imes. Kõdi oli. Vahel vahetus Ingridi nägu Keidi omaga, keda Fred kaugelt ihkas. “Pole kaugel aeg, mil teda unes ka nägema hakkan,” mõtles ta. Ingridi hoost olid alles vaid üksikud nuuksatused une piirimail. Fred sikutas pleedi talle peale ja jäi oma kodu vaatama. Saaremaa kujuline plekk elutoa seinal otse laua kõrval. Ta oli jutuvadas supilusika peale toetanud, mis mõnusa rasvase leeme otse vastu seina lajatas. Must lärakas ahju kõrval parketil, kui Ingrid kolmandat korda elus ahju küttes suure tuki kogemata hooga välja tõmbas. Need varjud seintel, mis oleks ajaga justkui tapeedimustriks moondunud ja paistsid ka valges alles jäävat. Ingridi ninatõmme kajas üle terve korteri, õrnalt koridoris edasi helisedes. Ingrid kajas ta öös. Ometigi polnud nad üksteist ammu nii palju puudutanud kui täna. Ja ega vist puudutagi enam. Magamistoa ukse vahel paistis nende voodi. Piisavalt lai, et öö jooksul kohtumised haruldaseks teha. Selle madratsi transport oli ülearu maksnud.

Ingrid ärkas diivanil. Fred määris köögis leivale võid.
“Sorri eilse pärast,” pomises Ingrid omalegi viilu haarates.
“Mille pärast nüüd siis? Totulotu, kõik on hästi.”
“Nojah, tõsi.”
“Pole ma veel ühtegi puhast ja ilusat lahkuminekut näinud,” ütles Fred. Ta oli unustanud juustu külmkapist välja võtta ning asus seda viga parandama.
“Kusjuures, vaatasin eile üürikuulutusi, kui magasid. Leidsin Koplisse üsna normi hinnaga korteri, aga seal on kaks magamistuba. Saaksime kumbki oma toa. Saatsin sulle lingi ka,” ütles Fred külmikust. “Äkki sul isa aitab oma kaubikuga, see madrats ei mahu meil muidu kuskile. Ja ma tahaks seda madratsit tegelikult endale. Vaatame sulle samasuguse.”
“Nägin jah, tundus äge. Lähme vaatama täna äkki? Ja see madrats on liiga kõva mulle nagunii.”
“Kindel? Me võiks teoorias lahku ka kolida lõpuks,” uuris Fred.
“Sinu elustandardi ja palga juures?” küsis Ingrid irooniliselt vastu.