Kaks pulma, kolm pidu ja kunstisaalid.

Ehk mis mulle tänavu meeldis 2.

Viimati vaatlesime teiste vahvaid saavutusi, mida teiegi lihtsasti kogeda saate. Nüüd räägin aga teiste saavutustest, mida teie enam kogeda ei saa või mille kogemiseks peab natuke vaeva nägema.

Kaks pulma

Käisin suvel kahes pulmas. Moonika ja Kasperi ning Karli ja Tuule. Suured peod, täiesti eriilmelised. Ühes pidasin kõnet, teises mängitasin pulmakingiks kirjutatud laulu. Või noh, DJ mängitas. Mõlemaga hooplen siiani. Kõnet lugeda ehk pole põnev, kui pruutpaari ei tunne, muusikapala aga saab varsti (ausalt ka) ilmuvalt sooloplaadilt kuulata. Ma ei tundnud kummaski pulmas enamikke, kuid leidsin imelisi sõpru, soojendasin vanu tutvusi, avastasin uusi, panin netinägudega vastavusse päris hääled ja tundsin end koduselt. Võõraste hulgas koduselt? Jah, aga seltskonnad olid kutsuvad ja avatud, mida kõikjal kohta. Pulmas on ehk rohkem armastust õhus. Eks minu vanuses (s 1995) tule neid pulmi tihedamini ette, kui paar aastat tagasi, kuid kas just sellises mastaabis nagu need kaks? Olen tohutult tänulik, et säärane hunnik finantse on huugama pandud, et midagi nii ilusat tähtsate tuttavatega suurejooneliselt tähistada. Imeline on vaadata, kuidas noorpaari nõretab kõigest: dekoratsioonidest ja kavast, tegevustest, külalistest, söögivalikust kui esinejatest.

Raidamite dresscode rustikaalne eklektika oli erakordselt vahva idee. Ei osanud kohe midagi asjast arvatagi, aga kutsega kaasa tulnud materjalide hulgast leidis hoolega stiilinäiteid. Olete te varasemalt kutsega ajakirja kaasa saanud, stiilinõu, intervjuude ja kõige muu ajakirjalikuga? Mina nüüd olen. Ajendas end teisiti ja ägedalt riietama. Ma polnud seal kaugeltki kõige sulelisem ega karvalisem, kuid kirevas seltskonnas end ise värvilisena tundmine kandus minus pärast pidu edasi nii järgmisesse pulma kui ka argiellu. Kõlvartite pulma imetore maaõhk ning fotoseeriad sõpradega kõlavad sismas siiani. Vestlused matemaatikast ja mälestusmaalile notsu joonistamine, tol hetkel veel võõrastega ühes toas magamine ja ärkamine karastasid. Kui sa olid Raidamite pulmas ja võtsid pärast vaevaks tulla ja ütelda, et mu kõne sind liigutas, või tulid Kõlvartite peol laulu kiitma, siis aitäh sulle. Ma hetkes ehk olin tagasihoidlik, aga teie siiraid tundeid ja säravaid silmi olen endaga põues tänu ja innustusena kaasas kandnud. See peatükk on selleks, et potentsiaalsed abiellujad mõistaks, et see sündmus on oluline ja eriline mitte ainult teiele, vaid ka teie lähedastele. “Äge pidu oli!” ei võta kokku seda tänu- ja kuuluvustunnet, mis tegelikult valdab. Mitte, et kõik peaks nüüd iga hinna eest end vaesekes pidutsema, ei mitte seda. Aga oluline on siiski tähtsaid kokku tuua. Ah ja ühel pulmal oli päev või paar hiljem kah veel pisuke aftekas. Jessssss.

NB! Esimesel pildil on ka mu esimene päris kodumaise ehtekunstniku kaelakee. Katariina Kriipsalu on fantastiline kunstnik ja temast kuuleb allpool veel. Ja järgmises postituses tõenäoliselt ka. Pildi tegi Alina Birjuk!

Kolm pidu

Kolm erinevat pidu - kaks sünnipäeva, üks küüni avamine. Igaüks neist natuke ootamatu. Kõikjal rahvas, keda eriti ei tunne. Sõbrad küsisid, et kuidas sa julged sellistele minna? Hirmus pole? On küll, aga see on seda väärt. Nüüd ju tunnen. On alanud nii mõnigi sõprussuhe, koostööprojekt. Ja jällegi kirjutan seda suuresti selleks, et innustada teid kokkusaamisi korraldama. Natuke internetist eemale saamiseks, uute ideede ja kamraadide leidmiseks. Viitan siinkohal tagasi Experimental History artiklile “Underrated ways to change the world”, mille te juba ammu läbi lugesite - olge ühenduslüli. Näiteks uue ja laineid lööva idee ja teostaja vahel. Pakkuge pinnast maailma muutva projekti kasvuks. Kutsuge sõpru armastust leidma. Kasvama teise sarnase hinge toel. Käisin eelmisel aastal pisikesel kodukontserdil, kuhu korraldaja kutsus täiesti erinevad ja üksteisele võõrad inimesed. Too oli teadlik heategu ja olen siiralt tänulik. Kuid ka vähemteadlikult pakud üritust korraldades seda sama, tasub ainult erinevaid tegelasi kokku ajada. Sünnipäevapidu on ju selleks imetore. Kiidan ühte sünnipäevalast, kes palus kohale laekuda üsna võõral Aabul, sest “tundus, et temaga oleks tore õlli juua,” ja ei juurelnud selle üle, et äkki ta ei tea peol kedagi ning tal on ebamugav. Ja kui keegi sind säherdusele kutsub, kus sa kedagi ei tea, siis mine ikka. Alguses ehk on kõhe ja kui ei meeldi, saad ära tulla. Kui meeldib, võib su järgmine päev, kuu või aasta olla drastiliselt teistsugune.

Kunstisaalis, kunstisaalis…

Mu ümber hõljub pigem muusika, film, kirjandus, teater, kui kujutav kunst, ehk ma ei pane eriti tähele, mis näituseid mu ümber leidub. KUMU ja ERMi suurusündmuseid ehk küll, aga kas te teate, kui palju erinevaid galeriisid juba ainuüksi Tallinna vanalinnas on? Iga nurga peal! Sestap hindan ülimalt, kui keegi mind mõnda veab. Katariina, toosama kellest üleval juttu oli, on kunstivaldkonnas kõva teadja ja on mind tänavu nii mõnelegi näitusele tassinud, kuhu ma oma aruga kuidagi jõudnud poleks. Kui võimas on imetleda midagi, kui tolle ala spetsialist kõrval on. Vaatad maali ja järsku juhitakse su tähelepanu ühele pisukesele pintslitõmbele. Lömmis metallkarbi juures saab vahvast ideest lisaks ka higivalamise ja vaeva monument, kui kuuled, mida ühe “haha cool mõte” saavutamiseks tegelikult tegema pidi. Käidud näitustele on Katariina lisanud sügavust ja dimensioone, mis ise tõenäoliselt märkamata oleks jäänud. Mõtlen ja tajun, kuidas helikeeltes pinget luua, mis köidaks, kuid ei peletaks, aga kujutavas kunstis puudub mul selleks vajalik sõnavara ja mõtteraamistik. Ülevoolavalt avarduv tunne on, kui järsku märkad samu ideid teiste tehnikatega kohtades, kuhu varem vaadata ei taibanud. Ehk kui silmate mõnel eelmise peatüki peol uut tuttavat ja kuklas hakkab vormuma stampmõte “aga ta on nii teistsugune inimene, täiesti teisest valdkonnast ka veel, me ei sobi”, tasub sellele häälele ehk vastu vaielda. Ehk leiad end sotsiaalteaduste valdkonnas ümbritsevate süsteemide kõhtu vaatamas või ninapidi kellegi arvutis esimest korda saturatsioonipluginaid kruttimas.

Ehk…

Kokkuvõtvalt ja lühidalt: vaadake, kas leiate viisi ühendada tuttavaid, kes üksteist ei tunne. Mitte mingisugusel eesmärgil peale ühenduste enda. Pole vaja mängida kosjamoori ega networkida. Rahva kokkutulekul säriseb ise, kui sädet on. Kes su igakuisele vanade tuttavate nägude hängile esimest korda tulla võiks? Ja ehk on sul endalgi neile midagi jagada? Sahtlisse kirjutatud luulet esitada, laulda, lillekimpu tegema õpetada, või miskit. Ega ma ka tea.