Käisin Eesti Muusika - ja Teatriakadeemias

Ehk mis mulle 2024 oluline oli vol 3

Ma ei teadnud kohe üldse, mida teha. Pikemat aega oli üsna nõutu tunne. Kerisin erinevate ülikoolide mikrokraadiprogramme, et äkki midagi kõnetab. Ja järsku jagasid instagrammis kolm erinevat ässa, Maris Pihlap (Marise asemel nüüd Taavi-Peeter Liiv), Kelly Vask ja José Diogo Neves mingisugust esmakordset mikrokraadi muusikaproduktsioonis ja laulukirjutamises. Ma EAMT kodulehte polnud ise taibanud vaadata. Maris õpetab produ, Kelly laulukirjutamist ja lisaks salvestamise ja miksimise õpetamisele on programmi koostanud Eesti minu lempar miksija José? Ma ei mõelnud ka.

Kandideerimine

Sisseastumine oli põnev. Esiteks oli vaja portfoolio esitleda - järelikult päris algaja ei saa olla. Lisaks paluti CVd ja tagatipuks motivatsioonikirja - ehk päris suva “ah kama, ma kandideerin, aga ega tegelt väga ei koti” tegelintskeid ei taheta. Põnev! Ja motivatsiooni mul oli. Kõnelesin motivatsioonikirjas, et olen teatud tasemeni jõudnud, kust edasi enam ise minna ei oska, oleks juhendajat vaja. Teiseks mainisin, et ükskord unistan ise olla tugipunktiks muusikamaailma värsketele avastajatele ja luua uusi kommuune alternatiiviks praegustele valdavalt Tallinnapõhistele, sest minu meelest on kodumaisesse musaseltskonda sisse murdmine üsna keeruline, kui pole õiges kohas õigel ajal õigete semudega alksi kummutanud või koos koolis käinud. Suhtumine võõrastesse on pigem jahe. Olin parasjagu Poolas musafestivalil lõunat otsimas, kui tuli teadaanne, et olen edasi pääsenud järgmisesse vooru ja kõneluseks pange end excelisse kirja. Hea, et pikali ei kukkunud, sest pea läks heledaks küll - seal excelis oli sääraseid nimesid, kelle kõrval oma ühe Eesti Laulu poolfinaali pääsenud looga üsna armetult tundsin. Aga kõnelusele ma läksin, pea püsti, ise susistasin oma värskete breketitega ssssi ja kand uues kingas hõõrus mis kole. Jube palav oli ka, ajas higistama. Ja tagatipuks vestled inimestega, keda kaugelt imetlenud oled. Elavdav, vahva kogemus. Veelgi elavdavam oli pärast tulevaste koolikaaslaste nimesid vaadata. Vahi, kellega ma saan pinki koos nühkida!!! Minusugune!

Kraadi ülesehitus ja ained

Esimese poolaasta ained: helitehniline solfedžo, produtseerimine, laulukirjutamine, salvestamine. Teisel vahetus solfedžo turunduse ning kommunikatsiooniga ja salvestamise asemel tuli miksimine. Tunnid olid kahel päeval nädalas, ühel neist pikemalt. Piisavalt paindlik, et töö kõrvalt kaasa lüüa.

Helitehniline solfedžo oli täpselt see aine, mida ma ei teadnud, et mul hädasti tarvis on. Kuulasime müra, õppejõud tõstis ja langetas erinevaid sagedusi, vahel ka kahte korraga. Me pidime seepeale üles kirjutama, mis sagedust katsuti. Tuleb välja, et Sõpruse puiestee automüra kõlab mulle kuival ajal 1000Hz, vihmasel 2000Hz moodi. Hiljem kordasime sama trikki muusikaga. Ja selline trenn on kõrva teritanud nii et tolmab! Musategu lihtsustus märgatavalt. Iga esmaspäev üks loeng.

Produktsioonitunnis kuulasime palju muusikat, analüüsisime looehitusi, produvõtteid, kõnelesime produtsendi rollist, definitsioonist, erinevatest töövaldkondadest. Käisid külalisesinejad, Meelis Kesperi rääkis spetsiifiliselt just lauljate juhendamisest, Sander Mölder reklaamide helindamisest. Igaks tunniks pidime ka põneva lähteülesandega loo kirjutama. Muuhulgas näiteks kellegi teise suulise kirjelduse järgi, remixima, reklaamile jne. Tunnid olid üle nädala ning kaks loengut jutti. Palju avardavaid vestluseid, parajalt materjali ja lookirjutamisoskuste parendamist. Ja laulukirjutamist. Igan tunnis kuulasime ning tagasisidestasime üksteise loomingut.

Laulukirjutamise tunnis kuulasime samuti palju muusikat, kuid analüüsisime neid täiesti teisest küljest. Mida meloodia teeb, milline on akordijärgnevus? Kuidas on riime seatud, millest lauldakse. Uurisime võtteid, kuidas igast eluaspektist ainest välja võluda, kuidas oma mõtteid ritta saada, mis moodi instrumentaal ja vokaal kokku sobitada ja palju muud. Ehk kui produktsioon oli riided, meik, kehahoid, tervislik söömine, elukutse ja sõbrad, siis laulukirjutamine hoolikas tõuaretus - geenid, skelett, miljöö, kasvukeskkond, sõrmede pikkus ja silmnägu. Pole produ ilma lauluta. Tunnid vaheldusid produktsiooni omadega üle nädala ning kestsid samuti kaks loengut jutti. Loomega sama lugu - igaks tunniks uus lugu, pärast koos analüüs. Tips and trickse saad ehk netist ka, aga seda kogemust ja praktikat mitte.

Salvestamise tunde oli iga nädal üks loeng, kohe pärast produ või laulukirjutamist. Pea iga tund oli nii praktiline kui teoreetiline. Mida mingi mikrofon teeb? Kuhu mikrofoni asetada? Kuidas signaal õigesti arvutisse saada? Seda kõike päris näidetel - tundides käisid jazzansamblid, vokalistid, klassikaliste pillide viljelejad. Salvestasime ja sättisime ise mikrofone igale pilligrupile, õppisime salvestama nii terveid ansambleid samaaegselt kui iga instrumenti eraldi. Saime parimaid spetsiifilisi võtteid kui universaalseid soovitusi. Nägime ja katsetasime, kuidas samas ruumis sättida mikrofone nii, et laulja ega viiuldaja omasse ei satuks liialt trumme, kuidas klaver teha ruumiliseks ja suuremaks kui ette oskasin kujutada. Saime käed külge lüüa eesti artistide hitisalvestustele ja hirmkallile analoogtehnikale.

Miksimise tundides käisime süsteemselt läbi miksimise alused, tööriistad, lõppeesmärgid ja põgusalt ka masterdamise. Mida teeb kompressor? Aga misasi tegelikult on saturatsioon? Kus ja millal neid kasutada? Igale teooriatükile järgnes näide päris loost, päris miksiprojektist. Arutasime ka maailmavaateid ja järjepidevust, kuidas klientidega suhelda ning oma tööd hinnastada. Mis kõige tähtsam, õpitut harjutasime iga nädal erinevaid žanre kodutööna miksides. Võid ju õpikust kätekõverduse kohta lugeda ja end pärast ilma ühtegi ise tegemata kätekakunniks tituleerida, aga säherdune tiitel kõlab tühjalt.

Turundust andsid erinevad oma ala spetsialistid, kes kutsusid ka vahvaid külalisesinejaid - nii artiste kui ajakirjanikke, toimetajaid. Õppisime, kuidas rääkida meediaga, kuidas planeerida turunduskampaaniaid, suhelda tavameediaga, üritusi korraldada, sotsiaalmeediat maksimaalselt ära kasutada. Saime otse allikast uurida, kuidas pääseda ajakirjandusse, telesse, raadiosse. Ja lõppeks koostasime proffide abiga lausa oma kommunikatsiooni- ja turundusplaanid.

Külalisloenguid oli samuti mitmeid - välismaa ülikoolide lektorid ja maailmakuulsad artistid,pluginatootja, spetsialistid jagasid oma tarkusi, nõuandeid, ilmestasid ülemaailmse muusikatööstuse kõhuprotsesse.

Kuidas Aabul läks?

Neljapäeva lõpud olid pea alati samasugused. Kõmpisin pärast pikka koolipäeva koju, nälg pilti võtmas. Miskipärast unustasin koolis pidevalt korralikult süüa. Hüppasin autoteel kaevukaanelt kaevukaanele, vahel jooksin. Passisin teed ületavat jänest või kõnelesin külakoertega. Vaikse elurajooni võlud. Tühi kõht ja vaikseimat siseõõnsust uputav väsimus ei jäta mõtlemiseks palju jõudu, järele jääbki vaid lihtsalt olla ja olemist tunda. Viis tundi intensiivset kooli tekitasid lõpuni välja tundekokteili, mida vähesed asjad minus sellisel tasemel tekitada on suutnud. Koostisosi lahkamata üldistan - tegu oli õnnega.

Kui hirmus oli alguses kambale andekatele, kuid siiski võõrastele, oma kõige intiimsemat loomingut mängitada, eriti kuna nad teadsid ja kuulsid, mis lugude taga on. Igapäevane kuulaja ei näe protsessi sisse. Mõelda vaid, nad veel hakkavad pärast kuulamist asjast midagi arvama ka. Aga arvati konstruktiivselt, soojalt, avardavalt. Ajapikku joonistusid välja küljed, millede tugevustest mõelnudki polnud. Uued suunad ja katsetused, mida uneski ei näinud. Mu vankumatu kindlus, et mina ise oma lugudes ei laula, murenes ning lõppeks kadus. Ilmnesid lihvimist vajavad pinnad, kuid hoidvalt, mitte ehmatuse ja pauguga. Elustusid uued seosed ja loomingulisus täiesti teistes valdkondades. Tekkis eneseusk, armastus ja julgus. Ja samaaegselt plaadi jagu muusikat. Lõpetasin vanu ideid, tegin uusi. Kooliaasta igaks nädalaks lugu kirjutades, ja mis eriti tähtis, seda tõsiselt võttes, jõuab suure valiku muusikat teha, millest album välja valida. Igal nädalal võõraste pehmesse siseellu vaadates saavad pingikaaslastest kiirelt sõbrad. Ning mitte ainult pingikaaslastest.

Mis ma koolist kaasa võtsin?

Parimad sõbrad (Jah, mitmuses! Kui te arvate, et parimat ükskõik mida saab ainult üks olla, siis küsin teilt - miks oma õnne piirata ja inimesi, kogemusi ja tundeid järjestada?), terve sooloalbumi (ja kui tervet LPd ei jõua, teed pool. EP on sul lõpuks kohustuslikus korras valmis), enesekindluse ja lugematult hulgal uusi avanenud uksi ja aknaid. Päevagi enne kooli poleks uskunud, et külalisloengut tuleb andma Maria Faust, kelle sõnad elu üle järgi panevad mõtlema. Veel vähem, et pärast kooli aitan Draamateatri suures saalis Fausti “Rahamaa” albumit salvestada või stuudiotes hängida eredalt säravatega. Poleks uskunud, et saan legendistaatuses isikute toorest muusikat kuulata, veel vähem, et nad mu sünnipäeval laulavad ja heli keeravad. Sain koolist kaasa julguse end muusikuks, produtsendiks nimetada. Iga südames koha leidnud inimene tutvustas järgmiseid, suunab, näitab, hoiab, innustab. Teeme koos uusi ja aina vahvamaid projekte. Usun, et kui torupill Marco Tasase “Kreeka Jumalannas” mind niivõrd kõditab, siis kindlasti kedagi veel. Kuulun koolist tekkinud kommuunidesse, mis ei pea ega tiirlegi ilmtingimata ühe füüsilise koha ümber. Tänu mikrokraadiprogrammile on täitunud nii mõnigi mu unistus. Paljud seda öelda saavad?

Lõppsõna

Terve artikkel kõlab nagu karm sisuturundus. Aga küsin, kas see pole turundamist väärt, kui üks kooliprogramm näitab sulle, et sa kuulud kuhugi? Suunab maailmale midagi ilusat andma? Viib kokku hingesugulastega? Minu meelest on. Programmi autor ja juhataja José Diogo Neves on ehk eneseteadmatagi mu elu suurel määral muutnud ning seejuures saanud selle lahutamatuks ja hindamatuks osaks, parimaks sõbraks. Ma ei viitsi enam “parima sõbra” sõnakordusega tegeleda. Kui on vähegi võimalust, et kellelegi mõjub üks mikrokraadiprogramm samamoodi, tuleb seda promoda nii kuis jaksu. Usun, et nii mõnigi mu pingikaaslane tunneb midagi analoogset. Plaanisin algselt täpselt kirjeldada, kuidas José valitud õppejõud on täpselt õiged, kuidas tundide ja ainete ülesehitus ideaalselt kokku sobituvad, kuidas õpetatakse edasiviivat suhtumist. Kuidas elukutseline laulukirjuta ültes: “ma arvasin, et ma ei õpi midagi, aga läks risti vastupidi!” Kuidas programm ja õpetajad tegelevad selle olulise müksu andmisega, mis teatud maale jõudnutel tihti vajaka jääb, kuidas osalejatest hoolitakse ning neid toetatakse, kuidas ise õpetaja olles õppisin nii mõndagi, mida praegugi tunnis rakendan, kuidas tehniliselt…. aga peatusin hetkeks, vaatasin tagasi ja leidsin, et ehk kumab see mu suurutsevast ja ülistavast tekstist niigi läbi. Kui te midagi siit arvustusest kaasa võtate, siis seda: ärge kartke, lennake peale. Ei on pealehakkamisetagi garanteeritud, nagu bossman ütles.