Aap, Johanna, Maiko ja Eesti Laul 2023
Mis ja miks?
Osalesime duoga Neon Letters ja külalislaulja Maikoga tänavu Eesti Laul 2023 (edaspidi EL, et keegi ei arvaks, et ma järsku Euroopa Liidust jahuma hakkasin). Paljud on ikka ja jälle uurinud, et kuidas EL ikkagi käib. Kuidas meil läks, mida tegema pidi? Vastuseid andes, eriti mitte Eesti muusikamaailmas aktiivselt tegutsevatele inimestele, on mulle mulje jäänud, et enamikke on mu vastused üllatanud. See jällegi pani mõtlema, et ega telgitagusest pole välismaailmale selget ülevaadet tõesti. Seega usun, et mõnele veel valge käeta loomeinimesele oleks kasulik teada, mida umbkaudu oodata võib, milleks valmistuda, milliseid tutvusi omada või kui palju kogu asi maksma võiks minna. Või kui osaleda ei taha, siis ehk huvitav teada ikka. Muidugi ei maksa siit loota “Eesti Laulu käsiraamatut juhmarditele”, vaid pigem näputäis üht kui teist, mis aga torust tuleb. Kui on tõsine plaan osaleda, siis enne oma loo võistlusele saatmist tasub reglement hoolega läbi lugeda. See annab mõistliku ülevaate kõigest, mis ees ootab, sest lavale astumiseks tuleb nii mõndagi ära teha.
Eesti Laulul osalemine oli kindlasti maruvahva. Mul oli õnn juba teist korda kaasa lüüa, kuid seekord iseseisva artistina (ingl k independent artist). Eelmine kord ilmusin bändiliikmena kohale siis kui kästi, tegin mida paluti ning ei osalenud artistile või artisti esindajatele mõeldud koosolekutel ega suuremas töös. Seega oli tänavune võistlus mu jaoks üsna drastiliselt erinev, sest olin kogu melus, protsessis ja kaadritagustes tegemistes kaelani sees. Üsna vinge on ka kahte erinevat kogemust kõrvutada. Finaali me see kord küll ei pääsenud, kuid töö poolfinaali ja finaali vahel on üsna sarnane tööle eelvoorude ja poolfinaali vahel. Rohkem tele-esinemisi, lavashow viimistlemine jne.
Ja tähtis väljahõige: antud teksti eesmärk ei ole kritiseerida Eesti Laulu, korraldajameeskonda, protsessi, ega teisi osalejaid või asjaga muudmoodi seotud inimesi, vaid lihtsalt oma kogemust jagada.
Loo esitamine
Osalemiseks pead üles laadima oma full master fonogrammi (full master? Masterdamine on protsess, kus mixitud loole antakse veel viimane lihv ning tehakse mix piisavalt valjuks). Lisaks on vaja esitada ka näputäis muud kraami. Nõutu varieerub aastast aastasse, kuid alati on seal nimekirjas ka pressifotod. Kaks kuni neli ilusat pilti artistis mida teles, netis, kusiganes kasutatakse. Mida professionaalsem ja isikupärasem pilt, seda parem. Artistil on kohe algusest peale vaja rahvale meelde jääda ning usun, et iga foto selleks ei sobi. Kui säärast pilti varrukast võtta pole ja endal vajalikku pildisilma pole, tasub otsida keegi, kel on. Mõni vahva foto kulub ikka ära, saab kasvõi sotsmeediasse laike koguma panna, kui mujal kasutada pole.
Neon Lettersi jaoks kasutasin ühte oma lemmikfotot. Gerli Tooming on megaäge inimene ja fotograaf ning mitte igaüks pole nõus oma kalli tehnikaga basseini ronima, et bändipilti teha. Maikole tegin oma koduaias ise paar pilti, mis mõlemad ka käiku läksid. Üsna uhke tunne oli oma fotot Ringvaate seinal või ERRi artikli juures näha.
Lisaks piltidele on vaja loo sõnad ja võõrkeelse loo puhul ka sõnade tõlge üles laadida. Ning kõige viimaks ka esitajate lühibiograafia. Sellega mälu järgi tänavused nõuded piirdusid, kuid eelmine aasta pidi üles laadima ka vokaalideta instrumentaalfonogrammi ning esialgse lavashow visiooni. Ma loll muidugi kirjutasin kogu visiooni üsna detailselt valmis ning avastasin alles lugu esitades, et polnudki kohe vaja. Töö muidugi tühja ei läinud, hiljem pead oma visiooniga lagedale tulema nii või naa. Esitamiseks pead veel lõivu maksma. Mida varem esitad, seda odavam. Lisaks on emakeelse laulu tariif madalam kui võõrkeelse.
3.6.1 12.09.22 - 17.10.22 (kell 11:59) esitatud eestikeelse laulu osalustasu on 50€, võõrkeelse ja mitmekeelse laulu osalustasu on 100€;
3.6.2 17.10 kell (12:00) – 20.10.22 (kell 12:00) esitatud eestikeelse laulu osalustasu on 100€, võõrkeelse ja mitmekeelse laulu osalustasu on 200€.
Lugu ei tohi ka enne, kui ERR ise loo avaldab, kuskil kuuldav olla. Kuskil sotsmeedias ei tohi levida isegi pisikest videoklippi, kus võistluslaul taustal mängib. On ette tulnud olukordi, kus lugu on liiga vara mingit moodi avalik olnud ning lahendused on siiani alati leitud, aga parem karta, kui kahetseda. Seda peab silmas pidama ka lugu levitades. Me kasutame Distrokid platvormi ja avaldame ise oma muusikat, kuid seal polnud võimalust kõikides voogedastusplatvormides kindlat avaldamisaega määrata. Ainult Spotifys sai avaldamise sättida 2. detsembri õhtuks, mil ERR lood Eesti Laul 23 Start saates avaldab. Muudel platvormidel oleks lugu juba 2. detsembri hommikust kuulatav olnud. Samuti ei saanud me ka 3. detsembri varahommikut valida, sest siis oleks laul ida pool avalik enne kella kaheksat 2. detsembril. Sättisimegi siis avaldusaja 4. detsembrisse ja lasin Yuutuubis loo manuaalselt 2. detsembril välja, et vähemalt kuskilt kohe kuulata saaks.
Ja lugu ise võiks olla nii professionaalse kõlaga kui vähegi võimalik. Tundub, et igal aastal jääb ukse taha nii mõnigi äss. Väljajäämisele viitavad näiteks vahetult pärast edasipääsenute teatavaks tegemist avaldatud singlid. Ikka tasub oodata, kas said edasi, enne kui oma loo maailma paiskad. Vahel on kokkusattumus, et ajad nii klapivad, vahel pole ka. Aga üksiküritaja, eriti alustava iseseiseva artistina, võib raske olla oma ala proffide kätetööga võistelda demoga, mille peal esimest korda miximist, masterdamist või produtseerimist proovitud. Või ka kolmandat. Alati tasub kelleltki kriitilise kõrvaga asjatundjalt üle küsida, ükstapuha kui hirmus see on. Tagasiside võib valus olla, aga see-eest üsna hindamatu. Meil läks hästi, oma proff oli tagataskust võtta. Paal tegi meie loole viimase produlihvi ning ka mixis ise. Ma pole kindel, kas ainuüksi jaapani keelest oleks piisanud, kui oleks oma tolleaegsete oskustega kõik ise teinud. Tõenäoliselt mitte. Masterdas muide Lauri Liivak. Ja kui sul pole kedagi, kellele saaks või julgeks oma materjali saata, võid alati mulle kirjutada. Ma kindlasti ei pretendeeri asjatundja, eksperdi või muidu spetsialisti kohale, aga aitan, kuidas oskan. Seltsis ikka julgem. Slide into those DMs, fam.
Esimene päev
Saime teada, et oleme poolfinaali pääsenud 2. novembri Ringvaate saatest. Saade algab kell seitse ning poolfinalistid hõigati üsna saate lõpus välja. Kaotasin meie nime kuuldes maailmaga kontakti ning eksisteerisin kentsakas mõttemassis, kus ükski selge mõte ei formuleerunud. Telefon läks hetkega punaseks. Semud, tuttavad, pereliikmed soovisid õnne, kiljusid ning rõõmustasid me üle. Endani jõudis kogu eufooria mõni tund hiljem voodis väherdes.
Pärast esmast raputust tekkis muidugi segadus, et mis siis nüüd?
Vastavasisuline email saabus 3. novembri õhtul kell 20:41 ning palus meil järgmise päeva hommikul, neljapäeval, 4. novembril kell 10 Viimsi Artiumis olla. Üritus ise kestis kuni kella 16. Kaks tundi võttis enda alla infotund, mis on esmakordsetele osalejatele hädavajalik. Infotund oli eesti keeles. Järgnevad koosolekud pidasime inglise keeles, aga tasub meeles pidada, et seltskonnas vähemalt keegi võiks eesti keelt vallata. Ülejäänud aeg jäi meediaga rääkimiseks ning intro-klipi salvestamiseks. Too intro-klipp lasti 2.12.2022 Eesti Laulu Start-saates võistlusloole sissejuhatuseks. Tollel üritusel oli üsna tähtis kohal olla. Ometigi pidi enne paar murekohta lahendama. Esiteks elame me Maikoga mõlemad Pärnus. Teiseks pidid kodused Johanna ja Maiko elu korraldama nii, et nad tulla saaks ja mina töölt ilma igasuguse etteteatamiseta vabaks võtma.
Õnneks olen juba teist aastat autoomanik ja Pärnu on Tallinnale üsna lähedal, ehk linnavahetus tuli lihtsalt. Vähemtähtis pole ka mu paindlik töökoht, kust saingi ilma suurema kärata päevaks ära käia. Samas Johanna laekus alles pärast infotundi. Siit kooruvad välja kaks meelespead.
Paljud kokkusaamised toimuvad tööajal ning osaleja peab selleks valmis olema. Järgmiste kohtumiste ajad olid õnneks varem teada, sai varakult planeerima hakata.
Võib-olla ilmselge, aga tasub Tallinnas kohal käia. Muidugi oli koosolekutel võimalik ka läbi Zoomi osaleda, kuid kindlasti mitte igal üritusel. Ja kohal ei pea olema kindlasti järjepidevalt novembri algusest kuni veeburaris finaalini, kolida pole tarvis.
Sain edasi, mis nüüd?
Siit edasi läheb juba natuke põnevamaks. Nimelt pead üsna varsti esitama oma loole muusikavideo, mis Start-saates ette kantakse, ning oma loo stem’id. Lavashow’d peaks samuti arendama hakkama.
Stem’id ja kõrvamonitorid
Kui full fonogrammis mängib ühes failis terve lugu, siis stem’id on loo eraldi helirajad, näiteks kitarr, bass, vokaal. Stem’e koos samal ajal mängides kõlab lugu kui tervik. Stem’id aga peab esitama üsna täpsete nõuete järgi ning kui lugu mixis keegi teine, võiks neid üsna varakult mixijalt paluda. Raudselt tekib olukordi, mille lahendamisele kulub oma aeg. Kui oled loo ise mixinud, võib spetsiifiliste nõuete järgimine alguses pea keerlema lüüa. Vahel pole ilmselge, mismoodi oma programmis miski säte töötab või täpselt mis stem’i mõni heli käib.
Aga miks üldse selliseid heliridu vaja on, tekib ehk küsimus? Telekas on otse, ehk päris, enamasti ainult vokaal, ülejäänud lastakse lindilt kasutades kas instrumentaal-fonogramme või eelmainitud stem’e. "Aga Aap, sa ju mängisid laval bassi?" Bass oli mul kaelas küll, keeli tõmbasin ka, aga pillil polnud juhet taga. Tähelepanelikult vaadates ilmneb, et pillidel pole enemasti ühtegi juhet taga, võimudest rääkimata. (On ka juhtmevabu süsteeme, kuid suurest osast pillidest peab juhe süsteemi ikkagi minema.) Järelikult ei saa ka kuidagi heli telekasse jõuda. Kõige lihtsam on trummide järgi vaadata, kas mängitakse päriselt või tehakse teatrit. Igal trummil peaks oma mikrofon küljes olema, et heli televaatajani tuua. Kui mikrofone pole, pole tõenäoliselt ükski pill otse. On muidugi saateid, kus kõik on otse, näiteks Hommik Anuga eelistab muusikanumbreid päriselt teha. Eesti Laulul ja Eurovisioonil peab vokaal otse esitatud olema, seda ei tohi lindi pealt isegi dubleerida. Ka efektid nagu kaja jms peab laivis taaslooma. Taustavokaal tuleb samuti otse, kuigi pärast hiljutist pandeemiat lubati tänavu endiselt taustavokaali stem’ina mängida.
Naaseme nüüd stem’ide juurde. Laulja kuuleb end ja lugu kõrvamonitoridest ja sealt tuleb hoopis teistsugune kraam kui see, mis telekast. Telekasse keeratakse kokku oma telemix - võimalikult lähedane sellele, mis plaadi pealt tuleks. Kuulaja saab ise dikteerida, mida talle kõrva mängitakse ning on üdini personaalne. Kõrvamonitor on tegelikult lihtsalt kõrvaklapp, aga spetsfiilise kujuga, et paremini kõrvas püsiks, eest ära oleks ja välismaailma müra võimalikult hästi summutaks. Mina kui bassist keeran kontserte andes bass- ja soolotrummi kõige valjemaks, kitarrid natuke vaiksemaks ning vokaali kuulan ainult õigepisut. Laulja samas võib tahta ennast just kõige valjemalt ning kitarre, klaverit teisena, keerates bassi üldse välja. Kontserdil kõlavad kõrvas päris instrumendid, säärasel teleshow’l stem’id. ELil mul kõrvamonitore vaja polnudki, kuulsin saalist kõike mis vaja.
Stem’id aga annavad võimaluse kõrva lasta ka igasuguseid abihelisi. Kui mõni noot või sissetulek on keeruline, saab seda lauljale salaja enne hästi valjult ja kergelt märgatava kõlaga ette mängida. Samuti saab ka metronoomi tiksuma panna, et laulja väga taustast maha ei jääks, kui nt mõnes vaikses kohas trumme pole. Säärased helirajad tuleb koos laulja ja mixijaga teha. Ehk jällegi, mida varem alustada, seda parem. Päev enne tähtaega vaevalt, et enam erilisi abiridu teha jõuab.
Natuke enne esinemist on viimased aastad olnud võimalus ELi heliinseneriga umbes tunnike proovi teha, kasutades täpselt sama tehnikat mis suurel õhtul endal. Muidugi on see inseneri enda vabast ajast, ehk tasustatud ning alla paarisaja euro ei maksa loota. Ometigi soojalt soovitatud, eriti uutele, kel kõrvamonitoride või sedasorti esinemistega kogemusi vähe. Taustalauljad peaksid ka kohal olema. Peaproovides läheb kogu aur lavashow’le, teleülekande sättimisele ja kõigele muule ning eraldatud poolest tunnist ei jää kõrvamixi jaoks minutitki. Nii on aga vähetõenäoline, et kuuled kõrvast midagi head.
Taustalauljad, kusjuures, on minu meelest ilusa esituse jaoks vajalikud. Enne pandeemiat pidi ka kõik taustahääled otse laulma ning lindi pealt mängimise võimalus on vaid viimased aastad, kuid kes teab kauaks. Taustahääled, isegi kui nad esivokaali dubleerivad, lisavad igale teosele mõnusa mahla, sügavuse. Ja hea taustalaulja võiks eeldatavasti olla väga kõrgel tehnilisel tasemel. Esiteks on tausta laulmine, vähemalt minu arvates, tükk maad raskem kui soleerimine ning teiseks on esituse ajal muretu olla, kui saad kellelegi raudsele toetuda. Maiko teadis oma laulukoolist kahte eriti andekat lauljat Eliset ja Loorat, kes suure sõõmuga kampa lõid. Lugu oli selge ühe lühikese prooviga, enne kõrvamonitoride proovi laulsime korra veel läbi. Mul võtab alati meele härdaks, kui kuulen teisi inglihäälega mu kirjutatud viise laulmas. Mis siis veel laulupeoautoritel sees võib toimuda? Igatahes, juba ainuüksi kahe sellise uue tutvuse loomine oli kogu seda teekonda väärt. Usun, et tutvuste loomine ning samalaadsetega kohtumine ongi osalejale üks suurimaid ELi võite. Elisega alustasime isegi koos ühte muusikalist projekti, mida jubedasti juba jagada tahaks, aga vara veel.
Muusikavideo
Muusikavideo pidi esitama 25. novembriks. Piisavalt vara, et ERR jõuaks vajalikud saated kokku panna. Ka videol on oma tehnilised nõuded, ehk isegi kui video omal käel teha, peaks neid tehnilisi ja spetsiifilisi teadmisi omama. Ma avastasin näiteks alles seekord, et telekas on oma failiformaat, millest ma midagi varasemalt kuulnud polnud.
Musavideo tegemine aga pole mitte üks teps käega lüüa. Tehnika saad veel kiiruga rentida (kaamerad, valgus, statiivid jms) ning odav lõbu see pole, aga teadmisi, kuidas seda kasutada, üleöö ei omanda. Režissöörid aga kipuvad üsna hõivatud olema. Rääkimata valgustajatest, monteerijast ja teistest. Kõik väärivad oma töö eest ka ausat palka ja mitte ainult aja, vaid kõigi õppimisaastate, kogemuste eest. Üks hea filmimaailma tuttav ütles kusjuures, et musavideosid tehakse enamasti oma lõbuks, ehk tihti odavamalt, kui võiks. Lüües nüüd kokku tehnika rendi, palgad, toitlustuse (filmimiseks kulub enamasti minimaalselt päev, realistlikumalt vähemalt kaks ja kõtu võib tühjaks minna), ulatub hind tihti paari tuhande kanti. Muidugi ei tähenda see, et iga muusikavideo kohe automaatselt 2k plekib. Aitab, kui tead õigeid inimesi ning videoidee ise toetab vähemat tehnikat, kiiremat filmipäeva. Meie videoässal Tomil oli õnneks endal tehnika, ühe vidina laenas hea sõna eest ning filmisime pool päeva. Lõime hoopis teistmoodi lähenemise kui uhke produktsiooniga.
Hind päris paari tuhandesse õnneks ei küündinud, aga vähemalt olgu mainitud, et võib kiiresti kalliks minna. Võte purgis, tuleb aega monteerimisele ka anda, ehk kogu protsess on pikk ning mida varem peale hakata, seda parem. Kogenud artistid hakkavad videoga peale ammu enne, kui poolfinaali edasipääs üldse selge, sest üks vahva video kulub ikka ära, eriti, kui ressurssi on.
Lavashow!
Infotunnil öeldi, et kui oma koreograafi pole, küsige kohe ELi koreograaf/lavastajalt Alice’ilt abi. Ja Alice oli meile kui õnnistus! Mõistis meid poolelt sõnalt, meie mõtted sobitusid omavahel suurepäraselt. Esimesel kohtumisel põrgatasime ideid. Kasutasime selleks lavashow dokumenti, kuid see pole nõutud, mulle lihtsalt meeldib asju üles kirjutada. Kirjeldasime seal kõike, mis oskasime, nii sõnas kui pildis: värvikombod, neoonkuubik, valgustusvõtted, erinevad režiivõtted tele jaoks, soengud, riietus, koreograafia. Kirjutasin isegi sekundi kaupa lahti, mida kaamera ja valgus parasjagu tegema peaksid, kuigi üsna tarbetult, sest sellist detailsust tõesti otseselt vaja pole. See seitsme leheküljeline paber läks igati asja ette, sest suutsime Alice’ile kõik ideed edukalt ette kanda ning neid koos edasi arendada. Lihtsalt sõnadega koha peal leiutades oleks vist natuke hätta jäänud. Või ka mitte, kes teab. Endal oli vähemalt kindlam. Kui tekib tunne, et seda dokumenti võiks sul vaja minna, siis küsi julgelt. Alice’ile meeldis meie idee neoonkuubikust ja uuris kohe, kas ja kuidas siukest asja teha saaks. Kuubiku tegi meile ELi enda valguskunstnik, ehk me ei pidanud ise kuskilt otsima minema. Ega olekski osanud, seega läks asi üsna mugavalt. Siinkohal aga hoiatus! Lavashow tuleb samuti endal maksta. Muidugi võib lavale minna kõige elementaarsemaga ning ilma lisakuludeta - artist ja mikrofon. Aga natuke vürtsi lisades võib paremini silma paista, samas vürts pole tasuta. Kunagi käis meediast läbi Birgiti üüratukallis toss, mis maadligi hõljus. Natuke tossu võiks laval ikka olla. Meie kuubik maksis natuke alla tuhande, kuid see-eest ootas kast meid peaproovis laval, helkis ja säras lummavalt ning lammutati tükkideks ning kadus sama efektselt kui saabus. Ma poleks kindlasti soovinud ise seda vaeva enda õlule võtta.
Too üheskoos viimistletud lavashow visioon tuli pärast kogu võttemeeskonnale ette kanda. Enne meid nägin ukse vahelt teisi osalisi Zoomis, eeldatavasti Saaremaalt. Kohtumise aegu sai eelnevalt valida, ehk paindlikkust oli, kuid meie ajad olid vist vaat et alati tööpäevil ja töö ajal, nagu sissejuhatuses hoiatasin. Aega võttis istung umbes 20 minutit, kuni sedagi. Kogu meie Pärnu grupeering oli ilusti kohal, kammitud ja pestud. Kandsime ette, põrgatasime telepildi kohta ideid, režissöör soovitas musavideos kasutatud lüürikagraafika telesse ka lasta, mis oli minu arvates suurepärane idee. ERRi majast lahkudes tegime paar selfit ning läksime igaüks oma teed. Alice’iga kohtusime kahel korral veel. Harjutasime puusanõksu, liikumist ja salvestasime one-shot video.
One-shot video on siuke vahva ühe kaameraga filmitud ning lõikamata video, mis näitab täpselt, mida artist laval tegema hakkab. Kuhu mis hetkel astub. Selle järgi teevad kaameraässad oma võtteplaani nii, et esimeses proovis on operaatoritel juba teada, kes, kus ja keda võtab, mis plaani režissöör näitab jne. Mäletan, et reglemendist lugedes ehmatas one-shot nõue mind ära, sest ei kujutanud päris täpselt ette, kuidas ja mismoodi seda teha, kuid eelpool kirjeldatud lavashow koosolekul öeldi, et Alice aitab ja seda ta ka tegi. Filmis ja edastas meeskonnale ise, kui olime tantsulka paika saanud. See mure langes õlult nagu siidhommikumantel, kergelt ja märkamatult. Järgnev postitus on välja lõigatud meie one-shot videost:
Flirdi kaameraga rohkem!
Tarkade asjatamiste vahele peab mahtuma natuke teleesinemisi. Raudpolt kindlad olid Terevisioon ning postkaardi salvestamine. Muu sõltub juba sellest, kes sind oma saatesse tahab või kuhu end ise osavasti pakud. Maiko andis pikema intervjuu Hommik Anuga saates ning astus üles ka TV3 saates, mille nimi mulle praegu ei meenu. Ilmselgelt ei meenu mulle ka ühtegi sõna “saade” sünonüümi. Igasugused meediaväljaanded napsasid üsna agaralt kinni tänavusest suurest müügiartiklist - jaapanlanna Eesti Laulul! Kahjuks olid pea kõik intekad ühte auku. Kas hapukapsas ja verivorst meeldib? Miks sa ikkagi siin oled? Verivorst? Onju eesti keel on ikka raske? Seejuures oli Anu intekas kindlasti mu lemmik, anti aega atra seada. Esitasime ka Maikoga kahekesi võistlusloo. Johanna oli kodus haige. Vaatajad kiitsid puusanõksu. Bassil polnud juhet taga.
Terevisiooni ajad jaotati poolfinalistide vahel loosiga, kuid vajadusel sai neid ümber ka vahetada. Terevisoon saatis mind 12 aastat kooli ning vahel satun praegugi vaatama. Võib öelda, et mulle meeldib, seega oli ka eriline tunne sel oranžil diivanil istuda. Intekas ise oli kiire.
Postkaart on lühike tutvustav videoklipp, mis enne esinemist eetrisse lastakse. Selle ajal saab meeskond lava järgmise artisti jaoks paika seada. Nende filmine oli vahva. Üleüldse oli kõigi ELiga seotutega tore suhelda - keegi polnud kuri, üksteist mõisteti, toetati, nalja sai kamaluga. Postkaart koosnes intervjuust, kus pidi enda kohta mõnda vahvat fakti või juhtumist jagama, ning ägedast cat-walk klipist. Start saate intro-klipi jaoks soovitati sellised faktid samuti varakult valmis mõelda ning teisel korral oli vahvate terade leidmine juba õite keeruline. Katsu kõigile rääkida, kui tore, äge ja vaimukas sa ikka oled. Mõnel tuleb huumor muidugi torust, nagu tervel Meeliku kollektiivil. Cat-walk osa jaoks pidi punasel vaibal ägedalt kõndima. Ise jäime rahule ning hindasime oma ägedustaseme sel päeval kõrgeks. Riietus pidi ka juba natuke uhkem olema. Produtsent saatis enne veel kirja, kus ütles väga vahvasti:
.. soovitus oleks nö kodukampsuni looki vältida.
Miks aga ütlesin mitmuses, et nende postkaartide filmimine oli vahva? Vahetasin pärast meie klipi filmimist parasjagu riideid, kui Meeliku bänd mööda jalutas ja oma sessioonile suundus. Aga neil oli Meelik puudu. Mul juhtus triiksärk ja viigipüks jalas olema, bass oli kah olemas, ehk mind võeti ilma pikema jututa Meelikusse Meeliku asemele. Mikrofoni mulle külge ei pandud, vaatasin lihtsalt kala näoga kaamerasse. Raskem kui tundub, kui üritad paaniliselt iga nende killu peale mitte naerda. Ja nende veel kõrgema ägedustasemega cat-walkiga oli mul alguses raskusi. Kõpper on nimelt nii pikk, et sammus püsimine osutus minusugusel 182cm jupatsil väljakutseks. Too bändipilt on eriti vaimukas.
Asi ise
Poolfinaal kestab osaleja jaoks kaks päeva jutti. Esimene päev on kostüümides proovid kõigi kaamerate ja muu kaadriga. Telepilt pannakse kokku, keeratakse heli. Saad esimest korda õigel laval oma sammud läbi teha. Mängisime oma etteaste vist kolm-neli korda läbi. Tervet päeva ei võta, aga väsitav ning pikk ettevõtmine siiski. Võtsin puhkepäeva ning õigesti tegin. Teine päev algab hommikul vara. Terve õhtune saade mängitakse läbi. Kui otsesaates midagi sassi läheb, saab vähemasti peaproovi esinemised käiku lasta. Saalis on tol hetkel enamasti sõbrad ning tuttavad. Edasipääsejaid muidugi ei teata, mis teeb kõik intervjuud koomiliseks. Pärast läbimängu on kerge paus, et puhata ja süüa jõuaks. Mõni lasi sõba silmale, mõni närveeris niisama. Ja õhtust saadet olete vast juba telekast näinud. Ega oma esinemist väga täpselt mäletagi, adrenaliin oli laes ja meeleolu uhke. Lisan hoopiski mõned pildid.
No selge
Korduvalt käinud artistid ütlesid pidevalt, et põdeda pole mõtet, tuleb nautida. Ja nii ta on kah. Ehk tulevad nüüd uutele alustajatele osad asjad väiksema üllatusena. Tuleb valmis olla töö-/kooliajast ära käimiseks ning tengelpunga paotamiseks. Mu kõhtunne ja eelmine kogemus ütleb, et kui selja taga seisab suur management, plaadifirma või muu sarnane asutus, saab rohkem kõigele panustada, eriti rahalises mõttes. Rohkem aega artistiks olemise poolega tegelemiseks, kui tehnilisega jändamiseks. Ei pea ise kohtumisi kokku leppima, ega stem’ide ja muu säärasega tegelema. Sellisel juhul on toeks asjapulgad, kes teavad inimesi, tunnevad protsessi ning ei kuluta omaenda raha, et lavale tuua kõige vingem show, mida eales nähtud. See on muidugi suur üldistus, ei tunne mina muusikatööstuse siseelu nii hästi ja ei ütle, et kuidas nüüd teistel on. Ega iga musafirma/ettevõtja pole sama vitsaga löödud. Lihtsalt säärane aimdus. Üldjoontes aga ainulaadne ettevõtmine. Suur aitäh kõigile, kes aitasid, toeks olid, lapsi hoidsid, pilte ja filme tegid. Ja aitäh julgetele võõrastele, kes meile kommentaarides või privas ütlesid, et me nende päeva muusikaga rõõmsamaks tegime. Järgmise korrani!